Esimese päeva veetsin peamiselt poes käies ja kodus asju pakkides ja toimetades. Sekka käisin raamatukogus – viisin ära virna laste läbi loetud koomikseid ja võtsin endale suvelugemist (Aita Kivi „Üheksa avameelset naist”).
Siis pandi me rattad auto pääle ning rongisõitjad läksid väikse leivakoti ja ratastega rongile ja sõitsid Aegviitu. Mina panin kurgid hapnema, poeg tõi
õuest jasmiiniõisi riidekappide lõhnastamiseks, et oleks midagi teha. Küll on
tore, kui laps on nii suureks saanud, et oskab kannatlikult oodata (ainult kolm
korda küsiski, kas ta ehk võib oma jalgratta esirattaga mootorratast mängida –
ja ma ei söandanud lubada, sest kartsin, et kuhugi põõsa alla see ununebki. Koristasin veel köögi, viisin prügi välja. Tõstsime
kõik asjad autosse ja läksime teele meiegi.
Kohtusime teise poolega perest ühe Nelijärve järve ääres. Matka
esimene suplus. Seisime sillal ja nautisime õhtuseid päiksekiiri. Tütar jooksis
suure hooga sillalt järve. Poeg vaatas ja hüppas ka. Ülepeavette. Enne kui ma
üllatusest toibuda jõudsin või ehmudagi, nägin, et ta ujub täitsa tublisti
koera. Ja matka edenedes rõõmustas ta mind täitsa tubli koeraujumisega - iga korraga ikka natuke rohkem kui enne. Selili lebamise õppis ka ära, kuigi see alul täitsa hull oli tundunud - aga nii sai vees natuke puhata, see koerasumamine on ikka kaunis väsitav. Ega ei saa ju kaldal passida, kui on selline päev ja selline järv ja õde nii isuäratavalt ujub.
Siis läksime öömajale – ikka ühed autoga ja teised ratastel.
Panime telgi üles ja sõime kaasa võetud valmistoitu, aeg oli hiline. Sellal kui teised telki üles panid, istusin mina autos ja torisesin mõttes omaette. Et oleks tahtnud hoopis ilusate riietega teiste ilusate inimestega koos ilusas kohas olla (kusjuures nii, et lapsed on ka ilusti kogu aeg või mõnel teisel jaanipeol). Sellist jaanipäeva tahtsin, nagu ühes rootsi filmis. See oli midagi nii uut minu jaoks, et ise ka imestasin. Aga samas see muutus meeldis mulle. Oo, ma arenen!
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar