Sel aastal oli jaaniaegu nii imeline ilm. Mõtlesime teha ühe vana unistuse teoks ja läheme Kõrvemaale rattamatkama - nüüd, mil lapsed juba nii suured on. Tütar oli väga päri, ta armastab Kõrvemaad ja rattasõitu, poeg oli ka üsna huviline.
Plaan oli ööbida ühel sõbralikul majajäetud taluõuel. Telgis.
Ja majas sees sai kempsus käia ja elektrit kasutada. Kaev on rikutud, nii et
vesi tuli kaasa võtta. Rattasõiduks on muidugi vaja ka rattaid. Meie autosse ja
auto peale mahub ühe suure ja ühe lasteratta panema, niisiis sõitsime meie
pojaga autoga ja tütar isaga läks elektrirongi peale. Ülejäänud auto oli
kõiksugu asju täis. Kusjuures riideid oli vähe vaja, sest ilmad olid kogu aeg
soojad ja vähevihmased. Aga ikka ujumisriided ja rätikud, sääsetarbed
(sääseriided, sääsetõrje ja sääsepunniasjad), kõik magamiseks, rattaparandus,
esmaabi, seljakotid ja espandrid* pakkide rattale kinnitamiseks, rattalukud,
prügikotid. Ja veel umbes sada asja. Rongiplaan. Mulle juturaamat. Elektripliit.
Tikud lõkke süütamiseks. Kempsupaber.
Kogu söögi võtsin ka kaasa, sest ei taha matkapäevi poes
käimisele kulutada ja (ebamugavustega) söögitegemise asemel sooviksin reisil pigem teistmoodi elu kogeda. Head toitu sõime. Värsket köögivilja ja marju. Küpsetasin kaht sorti küpsiseid ka, kuigi need pandi suurelt jaolt enne pintslisse. Klassikaline
matkatoit (konserv + pudrud) mulle ei meeldi, tahaks ikka elavat toitu. Ja pere mul umbrohust suurt ei
pea. Niisiis käib reisiettevalmistuste hulka ka omajagu toidutegemist.
Mõni asi ununes ka. Sool. Aga see polnudki nii hull, et oleks kaalund poodiminekut: osa toitu oli valmis tehtud ja soolaga, salatikaste oli valmis segatud ja soolaga ja lõpuks selgus, et hapukurgi soolveega saab ka toitu teha, makaronid on täitsa nämmad (ma nüüd hakkangi kruubisuppi hapukurgiveega tegema kodus ka). Joogivett sai vähevõitu, aga sellega
tuli ikka välja – kui me pesemiseks järvevett olime toonud. Väikseid joogipudeleid matkadele oleks võinud rohkem olla... aga sai nii ka, olles tähelepanelik ja teadlik. Saag – sellega oleks
mugavam olnud lõkkekraami koguda. Kirvest minu meelest polnud vajagi.
Elektroonikamängud jätsime teadlikult mõninga jõupingutusega koju.
* See minul ununeski, aga sai ikka kaasa. Ja siis ma rääkisin lastele ka koledat lugu sellest, kuidas mina noorena ilma espandriteta sõitsin. Päris matkal, kus kõik tuleb kaasa vedada - ja mul oli see heinapallinööriga pakiraamile kinnitatud. Ühel hetkel vajusid pakid libeda ja täiesti mitteveniva heinapallinööri vahelt välja tagarattasse ja ma olin siruli asfaldil.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar