Raamatukogus

Viimati lastega raamatukogus käies võtsime hästi palju koomikseid. Ligi 20. Lõpuks ometi on poeg ka midagi lugemisväärset leidnud: Miki ning Tom&Jerry ajakirjad. Umbes aasta tagasi õppis ta sel määral lugema, et sai mängujuhendist vajadusel aru, aga rohkem kui vaja ei lugenud mitte üks täpp.

Kui eelkool läbi sai, pandi meile, vanematele südamele, et lapsed suvel ikka loeksid. Muidu unustavad suvega kõik ära ja esimeses klassis peab jälle otsast peale lugemist õppima hakkama. Mitte et see mulle liiga südamelähedane mõte oleks, aga ma ütlesin pojale edasi, et õpetajate arvates peaks laps suvel ka lugema. Määh, tuli selle peale, aga võeti teadmiseks, õpetaja sõna on seadus, võluv algklassiaeg. Kui palju?, oli poja järgmine küsimus. Ütlesin, et ta neljanda klassi lõpetanud õde peab suvel lugema 360 lk, oleks vist paras, kui tema loeks 30. Ja lohutasin, et on ju selliseid raamatuid, kus ühel lehel on väga vähe teksti. Nüüd ta siis märkas ära, et koomiksid on 32-leheküljelised ja lugeski ühe pauhti läbi. Ja siis veel teisegi takkaotsa. Oli kangesti õnnelik, et nüüd on suvelugemised loetud ja loeb ainult siis, kui tahab. Ma noogutasin takka, et näe, nii lihtne see oligi (seda noogutamiseasja ma olen waldorfinimestelt õppind: et pole vaja lähtuda oma "pedagoogilisest" arusaamast, et koomiksilehel on teksti vähe ja need on kuidagi väheväärtuslik lugemine; laps luges, nautis ja seda tuleb temaga koos tähistada; ma siin praegu tähistan seda, et mul läks õnneks ja ma suutsin vaigistada oma sisemist kaagutavat tädi). Ja neid koomikseid ta on pärast ka lugenud, aga kui võimalik, siis parem ikka, kui õde ette loeks (täitsa välistatud, et mina sellist asja ette lugema hakkaks, olgu tal niigi palju kasu lugemisoskusest).

Veel võtsime Ilmar Tomuski „Pöörase puhkuse Parakatkus” – umbes kolmat korda juba laenutas tütar sama raamatu ja luges jälle pauhti läbi. Ma siis lugesin pojale vähehaaval unejutuks ette. Tore raamat täitsa imelisest perekonnast. Otsustavad üksmeelselt, et lähevad Hispaania Päikeseranniku asemel kuhugi metsa mingisse majalobudikku suvitama. Putitavad selle üles ja lõpuks läheb veel eriti toredasti. Üldse tore raamat, nagu need Tomuski omad ju kõik (pole sääski ega kopituselõhna ega vaeva inimesi ka ind elu nautida). Ja milline uskumatu usinus: tööaastast ja kogu pere puhkusekraami pakkimisest väsinud pereema hakkab kohale jõudes aastaid seisnud ja käest ära lastud maja puhtaks kraamima. Pereisa hakkab katust ja treppi parandama ja perepojad võtavad õue pealt võsa maha. Vahepeal ikka matkavad ka veidi ja õhtud läbi grillivad lihatooteid. Aga väga üksmeelsed ja õnnelikud on seal kogu aeg. Toimekad nüüd nagunii. Täitsa toimiv lugemine nii ideaalide seadmise mõttes - võrdväärseid eriti ei meenugi.

Ja oli veel väike virn vähem olulist lugemist.

TJT