pühapäev, 24. veebruar 2013

Kooliväsimus

Mäletan, et imestasin esimese klassi lapse vanemana, kui üks lapsevanem kooli üldaktusel viitas laste väsimusele. Arvasin, et võibla siis selle pere probleem. Et võibla laps ei söö / ei maga korralikult, on mõni tervisehäire, muu eluraskus. Minu tollases ettekujutuses ei peaks lapsed väsinud olema, pigem väsivad ära laste vanemad, kui neil pole võimalust end lastevabas kohas taastada.

Praegu on pilt täitsa teine. Meie koolilaps on väsinud, vahel määral, mis mulle tõesti muret teeb. Ja ma eriti ei saa aru, miks. Ta ju sööb suht korralikku toitu – vähemalt äsja isetehtut, ilma sünteetiliste lisaaineteta jms (koolitoidus tõenäoselt küll on naatriumglutamaati, aga vast säilitusaineid ja muud jama ikka mitte nii väga). Ja magab suht korralikult. Sest me sunnime ta järjekindlalt õigel ajal voodisse. Lasteaiapõlves kees tal energiat ülegi, nagu praegu ka pojal. Kool justkui väsitaks. Kooliskäimine justkui imeks mahlad välja, kusjuures koduülesandeid meie tavakoolis õnneks eriti ei jää, peagu kõik saab koolis tehtud. Ja õpetaja suhtub pigem leebelt ja muretult kui liiga rangelt. Kindlasti ei ole tema stressi allikaks.

Ja asi ei peaks olema ka õppimises, selles ei paista raskusi olevat ja hinded on korras. Esimesed kolm klassi on läbi ja koolivägivalda hakkab ka vähemaks jääma. See ei paista enam morjendavat. Üldiselt on tal ikka kogu aeg koolis palju sõpru olnud, umbes pooled tüdrukud ja mõne poisiga saab ka hästi läbi. Koolist tulles on tal sageli hea meel, et oli tore päev, sai sõpradega koos olla. Ja ikkagi selline väsimus. Uisutada-suusatada ei jaksa (kuigi talle need väga meeldivad), muusikakooli läheb bussiga, jala käia ka ei jaksa. Halvematel päevadel ei jaksa viiulit ka mängida. (No mis elu see on, tahaks hüüatada, kui kogu aur läheb kohustuslike asjade peale! Inimene peab ikka lustida ja mängida ka saama.)

Nüüd sattusin lugema kiirguseteemalist artiklit, et võibla väsitab see kõiksugune kiirgus, mida kool väga tuubil täis on (peagu igal lapsel on telefon koolis kaasas - seda artiklit lugedes mõtlesin, et võiks nad oma telefonid riietehoidu kappi jätta). Või on asi milleski muus? Miks lapsed koolis nii ära väsivad? (Meenub, et waldorfpedagoogika on seisukohal, et tavakoolis õpetatakse osasid asju liiga vara ja mitte kõige paremal viisil. Nojah, teadmiseks hea küll. Aga mina ju ei väsinud oma lapsepõlve tavakoolis nii väga ära, kiirema taibuga lastel see nii väga ei vaeva. Praegu tundub asi kuidagi hullem olevat. Aru ma ei saa, miks?)

Koolivaheaeg ka veel ei paista. Õnneks oli meie koolis aktiivõppe nädal, mis seisnes selles, et kolm päeva olid spordipäevad (hüppamise, uisutamise ja suusatamise päev) ja neljas aktusepäev, mis ka veidi varem lõppes. See kõik oli suuresti abiks, et laps jõudis mõnevõrra taastuda. Jälle on nii palju jõudu, et õues mängida ja midagi ette võtta. Aga homme hakkab jälle kool.

TJT

4 kommentaari:

ritsik ütles ...

Arvan, et lihtsalt vitamiinipuudus võib olla, sest veebruari lõpuks on päikesevaene talv ikka juba kaua aega kestnud. C ja d vitamiini võiks juurde anda.

Laps Eestis ütles ...

Jah, vitamiinipuudus on sel aastaajal ju tavaline - aga meie perest on kõige raskem ikka koolilapsel, lasteaialaps ärkab ise enne kaheksat ja sööstab päevale vastu, samas kui koolilaps sirutab end aegamisi ja oleks hea meelega veel jupi aega voodis.
C-vitamiini sünteetilistesse tablettidesse ma väga ei usu, väidetavalt keha seda ei omastavat ja ma olen ka arsti kuulnud ütlemas, et vastu kevadet nõrgestatud organism ei tee selle vitamiinitabletiga eriti midagi mõistlikku.

Aga ma annan neile vahel nt kuuseokkajooki: kui kuuse ligi satun, palun mõne oksaotsakese, kodus lõikan kääridega peeneks ja vesi peale. Lingis on juttu, et keev vesi, aga minu teada lendab c-vitamiin keeva veega minema. Nii et panen siis poolsooja. Pole muidugi teada, millal ja kui palju seda vitamiini niiviisi vette satub, aga vähemalt on see hea maitsega ja lapsed joovad. Mina ka. Soovitan!
http://www.paikesetoit.ee/kuusk-ja-tema-okkad/

D-vitamiini jah peaks vist pruukima. Aga kuidas? Kui päike juba on, aga puudub jaks seda vastu võtma minna?

(Ise märkan taas, et minu eestlasele nii omane ühiskonnavastasus väljendub koolivastasuses - praeguse kooli ja haridussüsteemi kui sellise vastasuses. Oma lapse kooli ja suure osa õpetajatega olen väga rahul, mööndustega muidugi, aga eks ma pean enda suhtes ka mööndusi tegema. Et millegi vastane vist lihtsalt peab olema, u nagu identiteedi mõttes? No et kui pole kuhugi viiendasse dimensiooni oma arenguga jõudnud, siis midagi ikka tuleb kiruda.)

Anonüümne ütles ...

Olemas on veel üks lihtne võimalus - koolilapsed kasvavad ja see on kurnav tegevus. Meenuta kasvõi aegu, mil ise viimati hoogsalt kedagi kasvatasid, kui väsitav see oli. Ehk on kunagi koolilapse ajas see aeg, mil keha hakkab kiiremini kasvama ning siis antakse endast kõik ja veel veidi rohkemgi?

Laps Eestis ütles ...

Jah, kasvamise töö võib küll selles vanuses juhtuda (seni pole veel midagi silmatorkavat näha).

Ja ega sellele lapsele tegelikult ei saa eriti hõlpu anda ka (sest ta ei võta seda hõlpu vastu, vaid hoopis kaebab igavust), ikka ta peab kogu aeg midagi ja üsna palju tegema, kuni täitsa väsinud, millest iganes. Mõni on selline. Mõni teine on palju tšillim.