Pahameelest ja Anu Rauast

(Ühel teisel päeval kirjutatud.)

Ma olin täna hommikul oma poja peale väga pahane. Me lausa tülitsesime – ja oh, kuidas mulle ei meeldi, kuidas ma tülitsen, kui ma ärritunud olen. Ma tahtsin minna loodusmuuseumi allveepilte vaatama (üks National Geographicu allveefotograaf on veetnud üle 10 000 tunni vetesügavustes ja pildistanud kõike imelist, mida ta külmades ja soojades vetes on kohanud, see on väga ilus näitus). Ja kõrvaltoas on need kristallid ka veel ikka nähtaval, mis mulle ka väga väga meeldivad. Ja poeg tahtis koju jääda, et elektroonikamänge mängida. Selle aastaga, mis tal elektroonikamäng on olnud, on ta täiesti mänguhulluks läinud. Kuigi me oleme piiranguid seadnud ja vahepeal tal seda mängu polnud ka, sest läks katki. Mind vihastas selline suhtumine, et parem mitte minna kodust välja, kui seal arvutiga mängida ei saa. Kusjuures mul oli eriline boonus – minu õepojad, kes just sinna samasse muuseumi olid minemas. Nende lastega tahab ta väga koos olla ja üsna ükskõik, mida teha. Niisiis haagime end sappa, kui õe pere midagi kultuurhariduslikku teeb, sest minu enesekindlusest ja veenmisandest jääb väheks, et lapsi kuhugi kultuurharidusmajja vedada.

Tülitsesime siis ära, ja seekord jäin mina peale. Läksime linna. Loodusmuuseumis kleepus poeg otsemaid prügiteemalise arvutimängu külge ja olekski sinna jäänud enam-vähem kogu külastusajaks. Aga vahepeal oli koolilapsi, kes ka tahtsid seda arvutimängu vaadata ja vahepeal ma siis püüdsin poega pilte vaatama meelitada. Tegelikult kukkus see läbi. Sest kuigi laps justkui piltide poole vaatas, siis ta oli liiga täis muud, et sinna kuhja otsa oleks veel midagi võinud mahtuda. Justkui vaatasime pildifilmi, kuhu taustaks fotograaf oma kogemustest rääkis (see tõesti oli osalt lapsele igav, aga ma tõlkisin ainult seda, mis temasse võinuks puutuda). Aga poeg aina rääkis. Ei kuulanud. Ma kogesin frustratsiooni tunnet, pettumust, ängistust, segaduse tunnet. Tüdimust ka.

Me teed läksid linnas veidi lahku, õde läks kõigi lastega Anu Raua näitusele. Seal luges mu poeg kindad kokku (120). Pärast oma toimetusi läksin ise ka sinna näitusele, üksi, lapsed läksid õega omi radu. Minu meelest täiesti imeline näitus. Parimast sordist näitus, mida ma eesti kultuurist oskaks tahta. Väga ammusel põgusal kohtumisel äratas Anu Raud oma innustusega minuski armastuse eesti mustrite ja rahvakunsti vastu. Ja tema maalilised vaibad äratavad igaüks minus lugusid. Just selliseid lugusid, mida ma tahaks oma lastega jagada. Täiskasvanutega jagamiseks on need vahest liiga naiivsed ja naiivsus ju keskealist inimest ei kaunista(?). Vaatasin Anu Rauast tehtud videosid ka, pingutasin viimset kui sõna kuulda (sest kui lähestikku mängib kaks videot, on ülla-ülla mõlemat raske kuulda). See kõik oli nii ilus, nii õige, nii mõistetav – ka see [valu], mida välja öelda ei tahetud ja mis väljendus ainult ilmetes ja silmavaates ja ennekõike pausides. Ja pärast sai vaipade vaatamine veel sisukamaks: et vaadata ja mõelda, et need on tema kasvatatud lammaste villad siin ja mõni on karedam ja mõni tumedam – ta on need oma lambad tööd tehes ära tundnud. Kes on sedasorti käsitööd teinud, saab mingi ette kujutuse ikka, mis tunne see on.

Ja seda kõike ja palju enamat ma ei saa oma lastega jagada. Nad on liiga pungil täis oma elu. Võib-olla on neil oma elu seisukohalt õigus. Ja ma võiks ju kiruda arvutimänge, aga kustki ei saa öelda, et mina oma arhailiseihalduses kuidagi õigem oleks. Võib-olla kisub mind hoopis (üle-)eelmisse sajandisse ja nemad elavad tänases päevas. Kuigi ma tõenäoselt kasutan mõningaid selle sajandi leiutisi, pärineb suur osa mu elust ammusest ajast. Võib-olla olen mina relikt ja hoopis rikun laste elu oma arusaamu edasi anda püüdes? Et siis tuleks siirduda õnnelikult oma käsitsi tehtavate tööde manu ja jätta arvuti lastele? Täna ma mõistan nende vanemate kurvastust, kelle lapsed nende sissetallatud radu ei käi. Ja eks ma ise ole ju just samasugune.

TJT