Vahepeal mulle tundus, et avan siin blogis vinguhooaja ja
panen kirja hulga asju, mis mulle ei meeldi, aga sain ikka pidama ja jätsin
need kirja panemata. Ma põhimõtteliselt olen püüdnud hoida oma tähelepanu
sellel, mis meeldib. Uskudes, et rohkeneb see, milles ollakse, millega tegeldakse.
Parem siis, kui rohkeneb meeldiv. Teised targad jälle räägivad, et tuleks kõike
nautida, ka häda ja viletsust, sest see on lihtsalt kogemuste omandamise viis. Aga
ma seda platvormi pole päriselt veel omandanud, kuigi duaalsuste ületamine on
nagu plaanis küll, ikka sammhaaval.
Perekonna legend räägib, et mina olla lapsena tervena
püsinud nii kaua, kuni igal nädalal saunas käisin. Tollal siis ühissaunas. Ja sinna
mindi igal nädalal, sest meil kodus polnud sooja vett. Võeti väiksed lapsed
käekõrvale ja kõnniti pikk maa maha, nii see mulle tollal tundus. Iga ilmaga. Ja
ma püsisin ka peagu pidevalt terve, väidetavalt siis välja arvatud need harvad
juhud, mil iganädalane saunaskäik vahele jäi.
Igatahes on sauna tähtsus juba varakult mulle rakkumällu
uputatud. Ja mulle meeldib ka. Nii ma meelitan oma lapsi ka nüüd sauna. Vähemalt
külmal ajal on see ka neile üsna kohustuslik. Kuigi asjaolud on palju
meeldivamad: saunas saab käia vanaema juures muu mängimise vahele. Ja pärast
saab autoga koju.
Ja sellele vaatamata nad ikka veel väga vaimustusest ei
kilju, kui nt teleka või muu huvitava tegevuse juurest ära sauna aetakse. Viimati
tuli selline nipp, et tütar, kellega ma enne saunas käin (sest tema ei talu kuuma,
käime siis leiges saunas, mis talle sobib), tuli mõttele võtta lavale lund mängimiseks.
Läksime siis ämbriga õue ja võtsime kohe üsna palju. Värske lumi on tõesti
mõnus. Ma sain ka mängida. Sellega sai pärast poja ka kergesti sauna meelitada
ja tema mängis seal sama innukalt. Väidetavalt on looduslikus vihmavees ja lumes
rohkesti räni, mida praegu eriti vaja, ja eks see imbu läbi naha ka kehha. Arvan.
Mulle on alati meeldinud laval käimise vahel vihma või lume käes seista, see tundub erilise õnnistusena - või on lihtsalt varastel aegadel kujunenud harjumus, et saunaskäiku kombineeritakse ilmaga kohtumisega?
Sulanud lumi oli
küll jube ropp. Isegi Tallinnast väljas ja üsna varsti pärast saju lõppu.
Aga Sulle ka head tervist!
TJT
2 kommentaari:
Täitsa huvitav, et saun siis terve hoidis. Meil oli sama asi mere ääres käimisega. Igal suvel pakkisime korra või mõned korrad perekonna kokku ja sõitsime Pärnu lähedale mere äärde, kus kolm päeva ägeda päikese käes ilma igasuguste kaitsekraamideta päevitasime, ujusime ja telkisime. Kui mõni suvi jäi vahele - kohe olid talvel tõved platsis.
Ja nüüd elan Pärnus aga merevee tervendav efekt nagu enam ei tööta :)
Saunas ka lapsena iga nädal sai käidud aga mulle ei meeldinud, palav liiga. Nüüd talvel tahaks käia, sooja pärast..
Nojah. Eks me elanud lapsena igal suvel paar kuud suvilas ka ja käisime nii palju mere ääres, kui vanemate aeg ja vanaema jaks lubas. Ja meie käime ka telkimas ja looduses nii palju kui olud võimaldavad. (Ilm pole takistuseks.)
Mina ka lapsena seda palavust ei sallinud, ei saunas ega mujal, aga ilmselt see mingi treenituse ikka andis, eks me olnud ka madalamal ja vähem aega kui suured. Samas umbes 16-aastasena ma juba nautisin ka kõrgeid temperatuure ja tõsiseid leile. Küllap kõik see kokku paneb immuunsüsteemile aluse.
Ja jumalale tänu, seni on meie lapsed ka enamjaolt terved püsinud, olgu see siis tänu saunale või looduses käimisele.
Postita kommentaar