Esimene koht

Meie pojal on ka nüüd esimene oma saavutus, mille üle ta kangesti uhke on.

Ta osales esimest korda elus džuudovõistlustel ja sai kohe esimese koha, medali ja sudoku kingiks. Limonaadi ka. Võistles kaheksa endaealise poisi hulgas, kaalukategooriad on sellel võistlusel kahe kilogrammi tagant. Korra on ta varem võistlustel käinud, pealtvaatajana. Nii noored ei pea veel võistlema, aga seda ikka soovitatakse. Mina ka mõtlesin, et võiks ta ikka vähemalt vaatamas käia. Saaks pildi laiemaks. Kuigi mitte see ei peaks olema trennis käimise mõte. Ta ise tahab ikka sellepärast trennis käia, et siis saab tugevaks ja talle lihtsalt meeldib maadelda. Ongi kohe selline sort poisse, kes kohe muidu ei saa. Ja hädasti oleks vaja, et ta oma mürgeldamise energiat kusagil mujal rakendaks. Eks tal ole vist maadlemiseks annet ka, strateegiamängud pakuvad huvi. Džuudo on ka üks strateegiline ala.

Eks ma saatsingi ta lihtsalt võistlust vaatama. Esimestest trennidest ta ka aktiivselt osa ei võtnud, ainult jälgis. Toni judokoolis käivad lapsed juba aasta-kahesest peale ja eks osa ole siis ka vilunumad, pealegi on jaapanikeelset terminoloogiat kasutav võõraid harjutusi tegev rühm alul paras katsumus. Liiga keerulise mänguga ta üldse ei ühinegi, nagu ka liiga lihtsaga mitte. Eks tal ole lasteaiast ka selline taust, et osaleb ainult siis, kui soovib, laps ei pea maalima, kui soovib vabalt mängida. Trennis tuleb muidugi kõike teha, aga see trenn talle vist õnneks täitsa meeldib. Need trennid, mida mina olen näinud, on parajalt loovad ja mängulised olnud – laps õnnelik ja igakülgselt oma keha harjutanud.

Võistluspäeva hommikul oli ärevust küll. Kas ta ikka julgeb võistlema minna. Ma siis järgisin targemate õpetusi ja ütlesin, et mulle täiesti sobib, kui ta valib ka seekord pealtvaatamise. Ja pole midagi katki, kui ta võistleb, kuid ei võida. Aga lisasin, et kui ta osaleb, ükskõik siis, kas võidab või kaotab, siis me sööme võistlemise puhul jäätist. Ja õde lisas sinna omalt poolt pannkoogid. Eks tal omal käinud neelud muidugi.

Pärast tütar küll norutas veidi, et tema esinemiste puhul meil pole jäätist pakutud. Eks need muusikakooli esinemised ja muud ole ju tema eneseületamised – saan aru küll (aga ta pole sellest venna kombel suuremat show’d teinud, vaid vaikselt kannatanud). Oeh, no ma siis jälle arenen veidi. Poejäätis on suht rämpstoit kõiksugu lisaainete poolest ja need isetehtud jäätised, mida minul on juhust old maitsta, pole mulle meeldinud. Külmutatud koduõunamahla ja marju saab meil rivitult limpsida, kodumoose piisab, aga rämpsmaiusega on kooner värk jah. Vahukoort olen valmis neile kasvõi ülepäeva pakkuma, aga see neile nii ei meeldi.

Limonaadiga oli ka häda. Kõik osalenud lapsed said võistlustel kingiks pudeli limonaadi ja koha saavutanud veel teise. Loomulikult oli lapsel ka vett kaasas, aga limonaad on ägedam. Pikalt vaidlesime, milline on õige limonaad. Mina väidan, et õige limonaad on sidrunijook, mida meie peres magustatakse meega ja seda saab laps nii palju kui soovib. Poes müüdav mullitav naftajook on ersats, mis on hea ainult neile, kes selle müügist tulu teenivad. Temal on oma vaade. Ja ikkagi pani mullijook tal kõhu valutama, samas kui sidrunimahl aitab rassimisega kaotatud mineraalaineid taastada.  Sellised igapäevased kõnelused.

Hiljem lisatud. Pärast mõtisklesin, kas see on nüüd hea asi või mitte. Võistlemist ma üldiselt ju ei toeta. Ja väidetavalt ei peaks noores eas lapsi kurnama. See võistlus nüüd küll kedagi ei kurnanud, oli lihtsalt ühe sordi toredama trenni eest. Ja see laps tahab võita. Viimase asjaolu suhtes on mul kahetised tunded. Võitmine olukorraga toimetuleku mõttes mulle meeldib ja kellestki parem olemise mõttes mitte. Ma sooviks ikka ühtsust ja koostööd ja sõpradega võistlemine on selles kontekstis kahtlane värk.

TJT