Jõulupidu waldorflasteaias

Igale peole eelnevad ettevalmistused. Lapsed tegid igaüks endale küünla (kui laps ei saanud ise hakkama, siis õpetaja lõpetas). Päkapikud tegid lastele kingitused, mõnele viltisid, mõnele meisterdasid linnumaja. Emad-isad tõid söögipoolist. Õpetajad tegid kõik ülejäänu.

Kohalejõudnud lapsed said igaüks ühe piparkoogi kuusele kinnitada. Piparkooke olid nad päeval ühiselt teinud ja kuusele kinnitati aknaga piparkooke: piparkooke tehes lõigatakse keskele suurem auk sisse, mis täidetakse klaaskommipuruga ja siis ahjus see sulab ja muutub läbipaistvaks. Kuusel sel aastal muud polnudki kui piparkoogid. Ühtki säravad tilinat mitte. Mõnel aastal on olnud vildist kaunistused.

Kui kõik pered olid kohale jõudnud, kogunesid vanemad teisele korrusele, kuhu oli põrandale valmis pandud käbidega kuuseokstest spiraal, mis oli valgete küünaldega kaunistatud. Kõlasid vaiksed flöödihelid. Iga vanem juhatati kohale, mille ette hiljem istus tema laps. Siis tulid lapsed. Algas advendiringi rituaal, mida waldorlasteaedades tavaliselt peetakse advendiaja algul. Iga laps sai enda tehtud küünla, mis oli torgatud õuna sisse ja juhatati oma kohale. Lauldi väike ingel, tule sa, ja tuli valges riides naine, süütas spiraali keskel valge küünla, õnnistas kohalviibijaid inglikeeli ja juhatas edaspidi kordamööda iga lapse vaikselt spiraali keskele, kus laps süütas suurest küünlast enda küünla ja kõndis vaikselt spiraalist välja tagasi. Siis andis laps põleva küünla õpetajale, kes asetas selle kandikule, ja laps läks oma kohale tagasi. Kui kõik lapsed olid õpetaja järel oma küünla süüdanud, anti lastele ükshaaval jälle nende küünal ja see kustutati. 

Lapsed ja vanemad läksid alla, kus suures toas oli kaetud laud ja kõrval seisis suur korv päkapikkude toodud kingitustega. Päkapikkudele lauldi ja loeti luuletusi – ikka õpetajate ümber kobaras koos, waldorflasteaias ega ka -koolis ei panda lapsi eraldi esinema (huh, kui vastik see ametlik suures saalis vanematele etlemine mulle lasteaias oli!). Igale lapsele oli pakk. Vanematele jagati laululehed ja lauldi „Jõulud jõudvad” ja teisi laule. Isad-emad laulsid ja lapsed vaatasid oma kingitusi. Keegi ei pidanud laulma ega etlema, või ehk ainult õpetajad, aga neile paistis see meeldivat. (Huh, ei mingeid jõuluvanasid, ei mingeid epistleid sellest, kas laps peab tubli olema, et kinki väärida, ei mingeid nikse ega kraapse ega neid teisi õudusi, mida mina oma lapsepõlves ei sallind.)

Söödi. Lapsed läksid teistesse tubadesse mängima ja mürama. Vanemad jäid laulma ja suhtlema. Kui ühes toas möll hakkas suureks minema, tuli üks õpetaja ja tegi sellise mängu, et lapsed lähevad metsa puid saagima, neil hakkab külm ja nad poevad peitu: heidavad maha, nii et vaadata ei tohi. Siis muudetakse üks laps kiviks (õpetaja katab lapse kinni) ja küsib, kes on kiviks muudetud, keda tuleb päästa. Lapsed vaatavad ringi, kes on puudu ja kui õige nime nimetavad, tuleb laps riide alt välja. Tema saab siis järgmisele lapsele katet peale panna. (Polnudki nii lihtne mäng, sest lapsi käis pidevalt uksest sisse-välja ja keegi ei pidanud täpselt arvet, kes parasjagu ruumis, kes mujal; õpetaja muidugi teadis, kes seal kiviks on.) See on üsna aktiivse liikumisega mäng ja sõnu lauldakse. Imeline oli näha, kuidas üle piiri minema hakkav kaos hetkega korra leidis. Ja et õpetaja märkas iga lapse käest küsida, kas ta soovib olla järgmine peitja (mõni väiksem pelgas). Ja õpetaja rõõmustas alati, et see laps on päästetud. 

Mina vaatasin ja nautisin kaasa. Kes mängida ei tahtnud, ei tohtinud ette öelda, võis niisama olla ja see sobis kõigile. Ma ei mäleta sellist vabadust oma lapsepõlvest. Tervendav kogemus.

Väga ilus pidu oli. Ja ausõna, mina küll seda kõike välja mõelda ei suudaks.

Ilusat jõuluootusaega!

TJT