Väike kommiäri

Miks on rõngik parem kui komm? Seda saab eelkoolis vahetada kommide, saia või muu meelepärase vastu. Kusjuures laps läheb eelkooli lasteaia söögilauast või kodust ega ole näljane, teda huvitab sedasorti suhtlemine ja eks maius muidugi ka. Ega me poeg ise rõngikutest suurt hooligi – aga arveldamine talle meeldib ja väike äritegevus annab eelkoolivahetundidele särtsu juurde. Huvitav veel, et puhastatud õunatükke, mida küll paljud lapsed tahavad, pole vahetuseks kasutatud. Neid siis jagatakse niisama.

Minu vanaisa kirjutas ka oma mälestustes, kuidas tema omal ajal koolis  nii vahetunni kui tunni ajal kõiksugu pudipadiga äri ajas. Tore oli kaebjanaelu kirjutamissulgede või taskunoa vastu vahetada – nii need asjad käisid poiste vahel mitu tiiru ja pakkusid osalejatele mängu ilu ja võimaluse maiste asjade väärtust tundma õppida.

Aga midagi oleme selle väärtuseõpetusega vist puusse ka pannud: kaks ja pool aastat tagasi andsin pojale, kes siis oli tubli abimees kõiksugu kodutöödes, talvepuude riita ladumise eest veidi raha. Ja senimaale üritab ta minult puude toomise eest midagi välja kaubelda – samas näen, kuidas see on tööindu ja -rõõmu kahandanud. Laps, kes  enne nautis puude ladumist, nagu ka raskete kottide tõstmist – ohoo, mida mina suudan!, ei oska selleks enam motivatsooni leida. Minu jutt sellest, kui tore on värsket õhku hingata ja tunda oma keha vägevust, kes selliseid raskusi suudab tõsta, tundub rahakopika kõrval tühine. Ja kunagine nauding tööst on unustatud.

Mind teeb see kurvaks ja nõutuks. Kuidas muuta lapse väline motivatsioon uuesti sisemiseks? Kas mina saan selleks midagi teha või aeg annab arutust?

Hiljem lisatud. Õnneks liitus see rahateema ainult küttepuude ladumisega. Kevadel kunagi karjatasin, et miks need noad küll kogu aeg nürid on. Tegelikult ma tean küll, et kööginugade nüridus on kuidagi seotud pideva köögiviljade puhastamise ja lõikumisega ja võib-olla ka väheldase teritamisega, aga ega siis alati ei jõua nii arukas ka olla. Ja mulle ei meeldi nuge teritada. Siis võttis poeg nõuks see töö enda peale võtta ja hakkas mul käima köögis abiks. Tuleb vahel, küsib mõne noa, teritab ära ja läheb jälle oma elu juurde tagasi. Lihtsalt empaatiast oma abitu ema vastu, kes muidu kuidagi neid nuge teravaks ei saa (tegelikult pani see karjatus mehe ka natuke liikuma, aga ikka tore, kui abilisi on rohkem).

TJT