Päkapikundus

Meie noorem laps elab selges päkapikuusus ja tema õde aitab seda alal hoida. Mina muidugi ka, jõudumööda, ja õnneks ei tule mul selleks nii koletuid pingutusi teha, nagu mõnes teises peres, kus noored Sherlockid uurivad koduste kingipaberite mustrit ja  püüavad mõistatada päkapikkude liikumistrajektoore. Kui meie lapsed kunagi kahekesi päkapikuvalves olid, oli  ikka üsna võimatu ülesanne neid komme ja kinke laitmatult õigel ajal õigesse kohta tekitada – nüüd õnneks seda enam pole, poeg on rahumeelsema ja mitte nii otsiva loomuga selles küsimuses, tütar armastab seda mängu nüüd ise läbi viia – küllap tuleb see temal ka ehedamalt välja. 

Ümbritsev elu pakub lapsele küll segadusseajavaid signaale. Tädid, kellel endal parajas eas (lapse)lapsi pole, räägivad lapse kuuldes jõulukinkide hinnast ja raadios pasundavad reklaamid. Ma näen, kuidas see lapse hinges segadust tekitab. 

Raadio saab kinni keerata, aga tädisid mitte. Ja kogu ülejäänud elu jätkub ju pühade ajalgi tavalisel profaansel lainel. (Oh, kuidas ma vahel ihkan rohkem pühadust ellu!)

Ma näen, kui oluline on see minu jaoks, et poeg saaks oma päkapikuusuga jõuda selle loomuliku lõpuni õigel ajal.  Õigel viisil läbi viidud päkapikundus on imede võimalikkuse metafoor. Mulle tundub oluline, et see ei katkeks liiga vara. Meil on palju kergem elada, kui me oskame korralikult imedesse uskuda.  Mõnes olukorras palju vähemast ei piisa – ja oleks ju kahju hea ime ära rikkuda lihtsalt sellesse mitteuskumise läbi.

TJT