Pühadeaeg

Pühadeaeg veel kestab, kuigi suuremad sündmused on möödas. Aga kuusk seisab veel toas ja suuremal lapsel on koolivaheaeg.
Mul on hea meel, et see pühadeaeg on olnud selline nagu minu meelest üks pühadeaeg võiks olla. Minu jaoks on tähtsaim meeleolu, kõik muud asjad on teed selle saavutamiseks.
Oma lapsepõlvest mäletan, et rõhk oli välistel atribuutidel. Et söögid saaks uhkemad kui muidu (kuigi meil söögiga liialdamist pole kunagi olnud) ja kingid hangitud-pakitud. See on pereemale raske koorem, kui tuleb pingelise täisajalise töö kõrvalt teha. Isegi, kui kaasa on toeks, nagu minu isa on minu emale alati olnud - kuuske toomas ja ehtimas ja sööke ostmas ja tegemas ja laste järele vaatamas. Sellele vaatamata mäletan oma ema ikka stressis ja ma ei tundnud pühadest suuremat rõõmu. Asjade suhtes olen alati üsna ükskõikne olnud, nii olid ka jõulukingid lihtsalt mingid asjad, mida ma suuremat ei oodanud (aga eks oli ikka tore neid saada).
Meenus, et ma oleksin igatsenud meie pühadeaega rohkem soojust ja lähedust. Ja vähemalt oma praeguses elus olen püüdnud nii teha. Vähemalt sel aastal, kui mul pühadeajal koduväliseid kohustusi polnud (eelmisel aastal oli teisiti, siis lohistasin end lihtsalt väliseid kontrollpunkte pidi pühadeajast läbi - ja polnud suurem asi kogemus).
Hiljem lisatud. Omamoodi pingutav on pühadepidamine ikka. Kui lapsed kahekesi kuuske ehivad, siis mulle on keskendumist nõudev ülesanne leppida sellega, mis välja tuleb – ja et tulemus üldse minu maitse järele ei ole. Meie kolmene arvab, et parim viis kuuske ehtida on tekitada kuulipesasid e laduda ühte kohta nii palju kuule kui mahub. Ja meie seitsmesel on teine kontseptsioon. Minul mingi kolmas, aga ma ei üritanud seda ellu viia. Ehtimise ajal olin lihtsalt ligi ja hoidsin meeleolu, mh tegin „ämma harjutust”, et las noored teevad ja mina lihtsalt lepin sellega. (Kui poeg ei saa oma mänguasju kuuse külge riputatud, siis ta ühel hetkel loobub ise ka. Ja mina pühin okkad kokku ja lohutan teda pettumuses ja tutvustan oma vaatenurka, et ongi ilma ilusam.) Peaasi, et teevad. Ja kui nad omapäi piparkooke küpsetasid, pani väiksem taignapätsi pähe ja tegi sellest endale mütsi. Ja nagu kuulda oli, pani suurem ka omale väikse pätsi pähe. Väiksemalt sai üsna palju kuivanud tainast juustest välja lõigata.
(Täiendatud. Ega see meeleolu hoidmine ole minusuguse emotsionaalse inimese jaoks nii kerge midagi kui selle kirjapandu järgi võiks arvata. Nii sugulastega kohtumised kui kodused toimetused toovad vahel esile pingeid, millega tegelemine ei ole kuigi meeldiv. Aga seda vajalikum. Nii et pühad on minu jaoks ka omamoodi tervendamise aeg - kui seda sellena võtta.)
Eks pühade teevad ka traditsioonilised toidud ja ehtimised ja kingid. Nendega tegelen ka, ja võimalikult aegsasti: kingid valmis enne novembri lõppu ja esimesed kaunistused seekord juba enne advendiaja algust. Ühel päeval kuusk sisse, siis tasapisi ja jõudumööda ehime. Iga päev midagi, sedamööda, kuidas tuju ja jaksu on. Et lapsed saaks kõigega kaasas olla ja kõike saaks teha õiges meeleolus. Sest meeleolu teeb pühad.
Kena pühadeaja lõppu ja toredat uut aastat! Rõõmu ja rahu!
TJT