neljapäev, 18. veebruar 2010

Muna ja kana

Vaatasin haigla ooteruumis, kuidas noor naine vana ratastoolis istuvat meest õue minekuks riietas. Õrnalt, hoolivalt ja kannatlikult. Mõtlesin hetkeks, et kas lapselaps on vanaisale järele tulnud, aga ei, naine oli haiglaõe vormis ja tema muretu olek küll mingile lähemat seosele ei viidanud. Ja ikka pakkis ta vana meest talveriide nagu väikest last. Ja vanamees paistis tundvat end nagu väike laps ema hoole all, säras rahulolust. Seda oli ilus vaadata.
See meenutas mulle miskipärast, et minu kasvukeskkonnas on pidevalt toonitatud, et ma pean omandama hariduse ja mingit sorti positsiooni ühiskonnas. Sama näikse toonitavat meedia. Minu silm jääb peale artiklitele, kus rõhutatakse eesti naiste haridust ja tööhõivet. Ja palk käib ka mõnda sorti positsiooni järgi, mis vastab mõnda sorti haridusele. Kuigi mehed saavad sama töö eest oluliselt rohkem palka, saavad turunduses ja panganduses ka naissoost keskastmejuhid siiski oluliselt kõrgemat palka kui meditsiiniõed... ja nad on mõneti ka ühiskondlikult kõrgemalt väärtustatud kui näiteks meditsiiniõed.
Et sellist Eestit me siis oleme tahtnud.
Samas olen ka ise kogenud noorte mitte-eesti päritolu haiglaõdede ülimat tähelepanu ja hoolivust. Ja sellist hoolivust tahaksin kogeda kogu aeg ja igal pool.
Ma tegelikult ei tunne erilist uhkust oma diplomite üle (kuigi need vahel ära kuluvad, nagu ka diplomite omandamisega seoses tekkinud oskused või teadmised). Palju enam rõõmustab mind see, kui mul õnnestub midagi head ja ilusat korda saata. Sest see on andnud mulle tõelise võimaluse kasvada. Kasvada hoolivamaks ja armastavamaks. Ma tahaksin rohkem sellist Eestit, kus on esmane kasvada vaimus.
Kas on võimalik väärtustada hoolimistööde tegijaid, kui keegi ei taha neile väärilist tasu maksta? Kuidas hoolida hoolitsejatest? Kes peaks kujundama selle keskkonna?
Või kasvatame oma lapsi ikka selles vaimus, et sina vaata kõigepealt, et oma karjääri püsti saad, ehk siis jõuad häda korral ka hoolitsejate vaeva kinni maksta? Või et kõige tähtsam on hoolida teisest inimesest, kui hätta satud, ehk siis keegi aitab sind ka? Igal juhul tundub mulle, et meie põlve kasvatusotsustel on oma osa tuleviku Eesti kujunemises.

Järgmisel päeval lisatud: täna on Postimehe esiküljel, et lapsed õppigu kaua, siis saavad poole rohkem palka. Meditsiiniõeks väga kaua ei pea õppima. Ei oleks vaja meelitada tüdrukuid juristideks, kui nende kutsumuseks on olla meditsiiniõde. Aga sedasorti tundevirved surutakse meil vist jõuliselt maha.
Mulle tundub, et meie ühiskonnas on intellektuaalsus ja materiaalne läbilöögivõime ületähtsustatud hoolivuse arvelt. Tasakaalu on vaja.
TJT

Kommentaare ei ole: