Meile tütrega meeldib iluuisutamist vaadata. Mäletan, kuidas ma ise väikse tüdrukuna harjutasin ütlema tollaste tippude Irina Rodnina ja Saša Zaitsevi nimesid - eesti lapsele paras pingutus ja keeleharjutus. Nüüd vaatame uisutamist koos ja see on hariv nagu mistahes asi, mida keskendusega ja avatult teha.
Esiotsa rõõmustasin, et ETV teeb palju ülekandeid ja loodetavasti on neis pädev eestikeelne kommentaar (vast ongi), et saan sellest ilusast spordialast rohkem teada. Aga kaua ma seda juttu kuulata ka ei taha. Mulle tundus, et meie kommentaatorid räägivad mitu korda enam sellest, mis on halvasti (milline tõste ebaõnnestus või kuidas just mingit vigurit peaks tegema). Ja palju vähem sellest, mis hästi - minu meelest võiks vaatajat harida heade soorituste kirjeldamise kaudu. Ja Anu Säärits armastas toodest nimetada surmasõlmeks - tore küll, kui võõramaistele terminitele omamaiseid püütakse leida, aga see surmasõna mulle seal ikka ei meeldinud. Nagu ihaldaks noorte andekate inimeste verd.
Ja eile õhtuks sai mulle juba küllalt sellest, et need Euroopa parimad paarid kogu aeg kukuvad. Valus vaadata. Pirisesin natuke, et miks nad ei võiks teha ilusaid kavasid, mis hästi välja tulevad, et mul oleks kena vaadata (jah, ma tõesti pole spordimeelne inimene, endas tegelikult ei tunneta, mis mõte oleks olla kellestki parem). Nemad seal teevad just viimase peal keerulised kavad, mida keegi ei suuda koperdamata esitada.
Siis tütar ütles, et talle just meeldib, et nad kukuvad. Et kui nemad, kes nad ometi on aastaid harjutanud, võivad eksida, siis see annab talle ka eksimiseks loa. See on nüüd minu poolt kokku võetud tema arvamus.
Ahah. Olen vist liiga range teiste suhtes. Endale ma ju luban mõningast ebaõnnestumist (aga avalikult areenile kukkuma pigem ei läheks ikka). Et siis lapsele ka. Rohkem ebatäiuslikkust! Ja oma negatiivsete mõtetega peaks ilmselt ka midagi ette võtma, siis teiste omad ehk enam ei häiri.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar