laupäev, 22. august 2009

Üle päeva

Lahkuvale suvele tagasi vaadates näen, et olen ema- ja koduperenaise rolli enam-vähem vääriliselt täitnud üle päeva. Ühe päeva võtnud end kokku, teinud tavalisi vajalikke kodutöid, teise päeva rammetuna puhanud. Ja ma olen sageli eelistanud moosikeetmist lastega tegelemisele, sest lastega toimetulek on mõnetigi energiamahukam mistahes muust tegevusest. Moosi saab omas rütmis segada ja purki panna ja sinna juurde pole suurt midagi vaja mõelda. Laste probleemidega tegelemisega kaasneb ikka vajadus toime tulla enda emotsioonidega, iga kord on väike eneseületamine. Minu jaoks on üsna pingutav lihtsalt empaatiliselt kuulata ja keskenduda laste toetamisele, selmet oma suure tarkuse peale lennata. Moosi keeta on ikka palju lihtsam.
Viimasel ajal on mul laste jaoks vähem jõudu. Ja nad on tülitsema ja kaklema hakanud. Mitte küll pidevalt, aga seda tuleb üha enam ette. Eriarvamused mängus võivad lõppeda karjumise ja löömisega. Ja mina sekkun üha vähem. Vahel lähen lihtsalt ära, sest enda tunnetega toimetulek on väsitav. Vahel käratan peale, mida ma nüüd mingiks heaks asjaks küll ei pea. Ennevanasti olin ikka uhke selle üle, et meie lapsed oskasid nii ilusti koos mängida ja ilmselt kulus neil selleks ka üksjagu minu energiat ja tähelepanu. Aga enamaks must praegu pole.
Kui laste isa on käepärast, siis ta vahel tuleb appi. Ja ma olen üha ükskõiksem tema kalduvuse suhtes helendavate ekraanide abil lapsi vaiksena hoida. Ta oskab küll aidata lapsi tülisid äärmiselt konstruktiivselt lahendada, aga vahel lihtsalt ei viitsi ja läheb kergema vastupanu teed. Nii veereb kõik vaikselt allamäge.
Kui muud mitte, siis õpetab see olukord mind ehk empaatilisemalt suhtuma vanematesse, kes lapsi hoolimatult või halvasti kohtlevad. Neil pole lihtsalt enamaks jõudu. Mõne jaoks on see olukord ajutine ja mõne jaoks püsiv.

Olen oma haigusega seoses rõõmustanud, et lapsed on juba nii suured ja saavad endaga üsna hästi toime. Ja et pole parajasti eriti koduväliseid kohustusi. Mõelnud, et ravin end terveks ja hakkan siis uut töökohta ja tegevust vaatama.
Praeguseks pole lood sugugi paremaks läinud. Muutunud on see, et haigekassa kindlustus saab varsti otsa ja kes siis mu eriarstide külastused ja peenemad uuringud kinni maksab? Irooniline, et ma pole seniajani isegi perearstiabi vajanud, ja mul on kogu aeg olnud kindlustus olemas. Nüüd, kui abi on suurejoonelisemalt vaja, pole varsti enam kindlustust ja masu on niigi pere eelarvele pihta saanud. Võib-olla on see ka irooniline, et minu normaalse eluviisi järgi võiks tervisekäitumise õpikuid kirjutada, aga nüüd ei saa ma isegi borrelioosist jagu.
Sügiseplaanide kohta küsijatele olen vastanud, et haigeolemine on mu päevatöö. Selle kõrvalt suurt ei jaksa. Kurb, et olen nii pidanud vastama ka neile, kelle abiga võiks uut tööd ja tegevust leida.
Aga niikaua, kui leib laual, on patt kurta.
Tipp Ja Täpp

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Su lapse isa, kui ta sinust ja lastest ikka hoolib, võiks Sind rohkem aidata. Või???

Laps Eestis ütles ...

Aitäh! Jah, alati võib näha, et põhjus on teistes. Teised on midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Ja selle pärast on mul halvasti. Muidugi võiks mehed alati oma pere heaks rohkem teha.
See on väga mõnus vaatenurk, mulle ka vahel meeldib, aga edasi ei vii.

Võibla ma peaks täiskasvanud inimesena ise oma elu teistmoodi korraldama. Loobuma mõnest energiamahukast elustiili vidinast (kogu ökondus on muide aega- ja energiatnõudev ettevõtmine, oleks ju mugavam visata kõik rämps ühte prügikasti ja sealt otse konteinerisse ning moosi osta poest, mitte kulutada bensiini, et sõita kuhugi marju korjama).

Aga ma pole veel välja mõelnud, mida oma eluga edaspidi peale hakata või mille arvelt aega ja energiat juurde saada. Kõik ideed on tõesti teretulnud ja tänan kaasamõtlejaid juba ette!

Anonüümne ütles ...

Tere, sattusin Sinu blogi täna esimest korda lugema. Tundub, et mõneti meil sarnased mõtted ja tunded seoses lastega (mul neid 3). Sama siin, et lastekasvatamine ja ema olemine tundub küll tähtis ja vajalik ja tore eluülesanne, aga tundub, et ainult see ei toida hinge, vähemalt mitte igal päeval :)
Ja kui enne lapsi oli tunne, et tead ja tunned ennast juba piisavalt, siis nüüd hakka aga otsast peale-mina nimetan enda puhul seda hilispuberteediks :) Asi ongi vist selles, et oleme emaks olemisega niipalju ametis, et ei jõua enda otsimisega enam tegeleda, samas tuleb vist ikka püüda.

Laps Eestis ütles ...

Jah, mine võta kinni, kuidas see just on.
Eile just märkasin, et ma ei saa ühtki tööd nautida, kui lapsed samal ajal midagi tahavad. Võiks ju olla tore marju korjata, mõnus meditatiivne nokitsemine kui seda nii võtta (ja ma olen lapsest saati harjunud, et kogu aeg tuleb tööd teha). Aga kui oma lapsukesed kõrval kooris laulavad, et millal me juba ujuma lähme, siis saab marjakorjamisest äkki mingi kohustus ja takistus lõbutsemise teel.
Ja et miks ma siis lähen lastega üksi marju korjama, kui ma ei oska sellega üksi toime tulla nii, et see samas mind ei lõhuks? Mõjus siis nii, et hakkasin tööd tegema räpakalt ja kiirustades, sellest
õiget mõnu tundmata. Nii juhtub minuga ilmselt sageli ja see, kui miski, teeb inimese pika peale haigeks. Selline toimimisviis lõhub hinge. Arvan.
Jah, on aeg endaga sotid selgeks rääkida. Ja võibla kellegiga veel.
Tuttavatega ka just arutasin, et kes, kuidas ja millal peaks mind aitama.

Laps Eestis ütles ...

Selle eelmise näite põhjal tundub mulle, et viga on ahnuses. Tahaks kõike ja rohkem. Üks lõbustus korraga elades ehk ei rebikski end tükkideks (aga kuidas ma seletan lastele, et täna on see lõbustus marjakorjamine ja mitte ujumine, kui ma ise ka ujumist hindan? Või jätaks marjad vedelema ja läheks ujuma?).
Või on tegu mingi ohvrimustriga? Viga selles, et ma pole abi märganud. Või pole julgenud vastu võtta? Või enda vajadustest piisavalt selgelt teavitanud? Või valesid inimesi teavitanud? Miks mul on piinlik öelda, et ma ei jaksa? Ma ei ole eriti abi palunud. Ettekujutuse järgi ju peaks jaksama, kuigi tegelikkus näitab midagi muud. Mis liig, see liig.
Või on haigeolemine lihtsalt elu osa ja pole mõtet sellest rohkem arutada? Vahel on elu tore ja vahel on jama, nii see ikka on. Kas võtta praegust olukorda kui paratamatust või teha olnust järeldused ja proovida teine kord teistmoodi? Mida järeldada? Mida teha teistmoodi?
Aitäh kõigile kaasamõtlejatele!

Anonüümne ütles ...

Olen isegi mõelnud, et ehk kaoksid paljud mured kui õppida rohkem elama hetkes, nautima seda, mis ON ja vähem mõtlema, kuidas peaks olema. Et siis korjata marju ja keeta moosi kui see tundub tõeliselt ahvatlev, et ehk siis oleksid marjakorjamisest lummatud ka lapsed. Ja kui kõigile tundub ujumine hetkel lahedam-siis ujuma!
Tõenäoliselt on tavalise eesti pere "töö"kasvatus olnud läbi aegade kardinaalselt erinev, tööd tuleb teha kohe ja praegu, et talv saaks üle elatud (kuigi minu mäletamist mööda jäid nii mõnedki tikrikompotid aastateks sinna keldrisse seisma :))

Laps Eestis ütles ...

Üks on päris kindel: mu tütar ei lummu mingitest kodutöödest. Kui isukalt ma ise ka neid ei teeks. Tema võtab selles šnitti isalt. Ma püüan ikka meeles pidada, et ta on andekas ja tubli lapsehoidja, et mitte talt rohkem tahta, kui ta ise on valmis pakkuma.

Poeg teeb isukalt kodutöid kaasa ja on tõeline abimees ja ülejäänud ajal vähemalt ei sega - kui tütar on mujal. Aga seda just eriti sageli ei juhtu. Nii et päriselus on asjad vahel üks samm keerulisemad, kui oskaks lahendada. Meil on siin kõik suured isiksused ja tahavad igas hetkes erinevaid asju.

Kui need pisiasjad välja arvata, siis ma olen Su kommentaariga täitsa päri. Selle mööndusega, et minu lapsepõlvekodus söödi ikka moosid kevadeks otsa. Ja minu kodus ka.