Eile mängis isa kolme ja poolese pojaga sellist mängu, et isa ütles ühe asja ja poeg ütles, mille küljes see on. Nt isa ütles uks, poeg ütles maja. Isa ütles nina, poeg ütles nägu. See pakkus neile mõlemale üksjagu rõõmu. Ja pole raske näha, et see on üks võimalus arendada lapse loogilist mõtlemist ning osa ja terviku tunnetamist. Matemaatika vallast nad on vahel arvutanud, mitu veoautot üks suur kivi võiks kaaluda. Ma arvan, et see on asjakohane viis kolmeaastasele matemaatikat õpetada. Nii-öelda parema ajupoolkera kaudu. Väidetavalt elavad need uuema aja lapsed parema ajupoolkera juhtimise all, miska asju tuleb eelkõige tunnetada, mitte niivõrd mõõta. Aga võibla see on kuidagi teisiti ka muidugi.
Ja sellist mängu mängisid nad ka, et (isa ütles) tita ütleb tigud, poiss ütleb (poeg ütles) teod. Kusjuures see viimane motiveerib poega enam õigesti kõnelema kui see, kui lihtsalt temaga õigesti kõneldakse. Ja pealegi meeldib talle kiusu või nalja ja põnevuse pärast tundmatute sõnadega kõnelda. Vahel meil lapsed arutavad omavahel, kas miski on törlep või ei ole.
Panen need siia kirja lihtsalt selleks, et märku anda, et lapsega tegelemiseks on tuhandeid viise. Ja võibla ka vastuseks küsimustele, kas ma ei karda, et mu lapsed waldorfpedagoogikat kasutavas lasteaias võiks lolliks jääda. Jah, nad ei õpi lasteaias arvutamist ega lugemist-kirjutamist nii nagu tavalasteaedades. Aga neil on kasutusel tunnetust arendavad mänguasjad. Näiteks erineva suuruse, raskuse ja kujuga puidust ehitusklotsid, mis tuleb pärast mängu lõppu jälle õigetesse korvidesse tagasi sortida (see ei olegi nii kerge ülesanne mulle ka, olen ikka pidanud laste käest küsima, et kuhu miski puutükk just käib - see on tõsine ajutöö). Ja neil on vanemad ja vanavanemad, kes nende küsimustele vastavad. Hooliv keskkond on tähtsaim, siis tekib ka soov küsida ja teada saada. Ma arvan, et inimesel on loomulik vajadus areneda.
Mul oleks väga hea meel, kui teised vanemad ka kirjutaks oma peres mängitavatest mängudest, kas siis siia alla kommentaarina või minugipoolest eraldi sissekannetena.
Hiljem lisatud: ma olen nõus waldorfpedagoogika pooldajatega, et ka need mängud võivad olla lapse varase intellektualiseerimise kallakuga. Aga peaasi, et tal oleks mingit mõistlikku tegevust. Eile näiteks proovis poiss vannitoas vett loopida ja ahjust tuhka võtta väiksesse paberkotti. Kui poisil mõistlikumat tegevust pole, siis lõpeb see väga kiiresti mingi lolli jama ja koristamisega (ema vaatenurgast, lapsel on vahel isegi suur ja õilis mõte, mille teostus võtab ohkama). Sellest rääkimata, milline näeb välja tuba pärast väikse igavleva lapsukese ülekäimist. Isegi sellele vaatamata, et me püüame käeulatuses hoida mõõdukat kogust mänguasju ja pisividinaid sisaldavaid mänge peab täiskasvanu käest küsima, sest need on kõrgele eest ära pandud. Kõik ühe eesmärgi nimel: et vanemad ka kuidagi elada saaksid. Lastel on tore nagunii, selles pole üldse mingit kahtlust.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar