Hommikuti võtab mul sageli vaikse halina lahti. Vaatan kella ja mõtlen, et kuu aja pärast peaks meie vastne koolilaps juba sööma või riidesse panema või välja minema, aga praegu ta põõnab. Ja ma ju ei lähe teda äratama ka. Suvi ikkagi. Lasen magada kasvõi kümneni. Enamasti ta ikka ärkab üheksast.
Ma olen mures, et kuidas ma saan ta iga jumala päev kooli õigeks ajaks kohale. Lasteaeda jäime ka alailma hiljaks. Tütrele pole iialgi meeldinud hommikul vara tõusta ega kiireid liigutusi teha. Mulle ka lapsena ei meeldinud. Aga siis oli see justkui mu vanemate mure, et ma kooli jõuaks. Nüüd on mu lapse õigeaegne koolijõudmine äkki minu mure.
Ja see tundub nii tülikas. Et ta peab hakkama varem magama minema, kuigi me oleme olnud üsna hilise voodisaamisega (pool üksteist talvel ka, sest lasteaias nad ju magavad päeval nagunii, olgu siis asja eest). Me oleme tahtnud ju õhtuti vahel midagi teha. Ujulas käia või rattaga sõita või mida iganes. Mulle tundub nii suur loobumine nendest õhtustest toimetustest ilma jääda ja kogu rutiin ümber teha.
Ja üldse kogu see kooliasi. Et miks ta küll peab sinna minema. Kaksteist aastat kudeda kuskil haridussüsteemi osakesena. Enda kooliaja käisin ära, sest oli vaja - valikut polnud - ja ei tundunudki nii hull. Mul on alati olnud väga häid õpetajaid - siiamaani on õpetaja minu jaoks eelkõige hea ja tark inimene. Ja krokodillimate õpetajatega ma sain ka hakkama, korralik ja nutikas, nagu ma olen. Aga praegu tundub see kooliasi kuidagi arusaamatult vastumeelne. On tunne, et kool ei ole tore koht. Ei teagi, miks nii tundub. Mis küll mu meelt lahedamaks teeks?
Kui nauditavad on veel need viimased õhtud koos. Lapsed on praegu kõige armsamas vanuses. Juba saavad väikeste asjadega ise ja omavahel hakkama ja samas veel on minu lähedal, nende saladused on väiksed ja armsad ning võib juhtuda, et nad jagavad neid minuga. Hilise tunnini õhtuti loeme ja jändame. Kuidas küll kõik teised emad selle laste koolisaatmisega hakkama saavad?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar