Väsimus

Olen vahel mõelnud, kas ma jäin haigeks selle pärast, et olin üleväsinud, või olen väsinud selle pärast, et jäin haigeks. Ilmselt mõlemat.
Kusagilt - olgu siis oma lapsepõlvest või ühiskonna arusaamadest on pärit teadmine, et lapsesaamine ei vabasta naist ühiskondlikest kohustustest, nii olen minagi püüdnud end jõudumööda koduväliselt teostada, seades küll esikohale laste heaolu, aga enda vajaduste eest pole ilmselt piisavalt hästi hoolt kandnud. Pole puhanud, kui olin väsinud. Ikka laste uneajal püüdnud kõiki asju teha. Tõusnud vara, et tööle asuda ja olnud selle üle veel uhke kah. Ja hoidnud laste lasteaianädala lühema, et neil tervis vastu peaks ja meel rõõmus püsiks. Selle võrra on nad rohkem kodus olnud. Ja kõrvalist tasuta abi on vähe, nagu linnaperedel sageli. Kaheksa aastat on möödunud peagu ühegi puhkepäevata - kui lapsed päeval teiste hoida, on alati midagi muud vaja teha.
Võib-olla on mu haigusel ka sõnum, et tuleks õppida end paremini hoidma? Et kõige tähtsam on enda vajaduste rahuldatuna hoidmine, ja alles pärast seda kõik muu? Aga mis teha sellega, kui mul on hingeliselt vaja koos täiskasvanud inimestega mingeid asju ajada? Kuhugi püüelda?
Või mida teha sellega, et ma olen loomult tuule tüüpi inimene. Puhangu ajal tahan, teen ja jõuan. Ja vahepeal tahaks vaikselt unistada. Aga ega's lapsed lase. Neil on ikka süüa või muud abi vaja. Kuidas minusugune inimene üldse saab enda vajadused rahuldatuna hoida ja emarolli väljakutsetega edukalt toime tulla?
Tipp Ja Täpp