Me käime looduses enamasti lühikeseks ajaks. Pakime end kokku, sõidame kohale, ründame autost välja ja hakkame ahmima. Õhku, vett, liiva, pilvi, päikest ja tuult. Kiiresti ja suurte sõõmudega. Näljaste inimeste asi.
Aegamisi rahunedes hakkame kuulma, nägema, märkama, haistma, tundma, kogema. Loodus võtab meid märkamatult oma rüppe ja me hakkame hingama koos temaga. Kuni saabub aeg lahkuda. Siis märkan, et on aeg hüvasti jätta. Ranna või järve või puudega.
Ja märkan seda ka, et jälle me unustasime tulles tervitada. Saabumiste aegu tulime kui omanikud oma osa nõudma. Lahkumise ajaks oleme muutunud külalisteks. Tänulikeks külalisteks. Ja oma osa on meie sees - üks ja ainuke.
Iga kord mõtlen, et kui järgmine kord tuleks kohe alguses meelde jalga maha saades tervitada. Aga ei tule ikka.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar