kolmapäev, 26. august 2009

Hoolimisest

Arutasin ühe emaga, kuidas enda kasvatusega saadud kogemus hoolimisest tuleb iseenesestmõistetavana täiskasvanuellu kaasa. Kes on lapsena kogenud hoolivust, on samasugune enda lastega ja võibla üleüldse. Kes on lapsena kogenud, et elu läheb edasi, saagu siis tema vajadused rahuldatud või mitte, ei märka hiljem ei enda ega ka teiste vajadusi.
Millest mina tundsin, et tahaksin oma laste vajadusi märgata ja neid rahuldatuna hoida. Et neist võiks kasvada hoolivad inimesed. See tundub kuidagi nii oluline. Hoolivad inimesed, kes loovad enda ümber hooliva ühiskonna.
Aga millest ma siin juba mitmendat postitust järjest kõnelen: mu oma vajaduste rahuldamine sõltub jälle kellestki teisest. Ja kuni ma ise pole oma tassi täis saanud, olen ma üks pooliku tassiga ema, kelle võimuses ei ole teiste tassi täis valada. Selge nagu seebivesi.
Ühelt poolt: laste vajaduste rahuldamine on energiamahukas, selleks kulub palju inimjõudu. Teiselt poolt on selle vajaduste rahuldaja vajadused ju ka vaja rahuldada. Ei ole ju tore vaatepilt, kui ema end laste pärast ribadeks tõmbab. Rohkem kogukondlikkust on kahtlemata hea lahendus, kui seda on võtta. Vaatan imetluse ja väikse kadedusega emasid, kel on lähedalt võtta teisi toetavaid emasid. Eriti, kui mõnel toetaval naisel parasjagu väikseid lapsi pole. Väga imelisi kooslusi on, kuidas sõprad-sugulased üksteist saavad toetada. Mul on ka sõpru-sugulasi, kel on samas vanuses lapsi, aga nad ei ela üldse meie lähedal. Ja väikeste laste emal oleks vaja just võimalust natukeseks lapsi kellegi turvalise inimese hooleks jätta, et natuke aega rahus oma toimetusi teha. Miskipärast mulle tundub, et meil peetakse normaalseks, et naine saab üsna üksi kodumajapidamise ja lastega hakkama (ja sageli lisaks palgatööga). Aga kas see on hooliv suhtumine nende naiste vajadustesse? Või olen mina kuidagi nõudlik?

Hiljem lisatud: mulle meenus võibla kusagilt psühholoogiaraamatust pärit arvamus, et me taasloome täiskasvanutena olukorda, milles me ise väikelastena olime. Nii et lapsena vähehoolitsetud tüdrukust kasvab naine, kelle ümber ei ole piisavalt abiväge. Oleks asjakohane täpsustada, et mind ei jäetud lapsena kindlasti hoolitsuseta tolle aja mõistes. Mul on korralikud pühendunud vanemad, kes tegid kõike tollaste arusaamade ja ühiskondlike normide järgi. Lihtsalt tänapäeval peetakse kohutavaks, kui vastsündinud on mitu päeva emast eraldatud ja süüa saab mingitel kellaaegadel. See tähendab ju seda, et enamuse ajast on tema vajadus läheduse ja võibla ka puudutuse järele rahuldamata ja nagu ma aru olen saanud, olid mõnedki lapsed ka lihtsalt näljas. Suurem osa tollastest lastest on sarnastes tingimustes kasvanud. Mõni ime siis, et praegu tundub paljudele inimestele näiteks aineline pool olevat elus olulisem kui armastus ja hoolimine. See on nõukogude aja mall, mida me oma eluga taasloome, lihtsalt ainelised võimalused on nüüd teised.
Ja kuna see on minu jaoks kaasasündimise tähenduses nii normaalne olukord, on seda ka nii raske muuta. Kes saaks aidata või peaks aitama, kui me kõik oleme sama aja loodud ja ühises piiratuses?
Tipp Ja Täpp

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ehk oleks mõistlik endale see toetav kogukond siis korraldada?!- näiteks koguda paar või mõned emad, kellel sarnane mure ühes piirkonnas kokku ja hakata kordamööda nö lapsi hoidma. Ühel päeval nädalas hoiab üks ema kõigi lapsi mingil kõigile lastele sobival ajal (tund või paar korraga nt hommikusel õuesoleku ajal), järgmisel nädalal teine ema, sellel ajal saavad teised emad oma asjadega natukenegi tegeleda. See eeldaks aga just naabruskonna emade kogunemist, muidu läheks logistika peale rohkem aega kui lastevaba olemisele. Annaks kindlasti midagi korraldada. Asi vist jah rohkem selles, et keegi ei julgegi avalikult eriti väljendada, et oma lastest ka puhata tahaks. Tegelikult selline aeg iseendale aga just lastele mõeldes vajalik ongi, saab akut vähegi täis laadida.
See eilne 3 lapsega.

Laps Eestis ütles ...

Nih. Arvestades, et meie lapsed on üsna suured ja üsna ise end hoidvad ja minu vajadused teisest klassist, see tund-paar kahjuks väga ei aitaks. Aga titaemadele muidugi. Siis oleks see abiks olnud. Ja vahel oli ka.

Laps Eestis ütles ...

Vaatasin just praegu: 23st siin blogis viimasele küsimusele vastanuist ainult kaks (nende seas ka mina) on vastanud, et oma lapsega olemine väsitab, mis võiks olla põhjuseks, miks ema peab tööle minema. Eks igaüks muidugi mõistab seda väikese lapse vanust erinevalt ja selle järgi ka vastab. Mina nt olen alates lapse aastaseks-pooleteiseseks saamisest peale tahtnud tagasi pöörduda oma suureinimese asjade juurde. Natukesehaaval. Poolekohalise koormuse võtsin alles esimese lapse kaheseks saades ja teise lapse kahe ja pooleseks saades.
Ja just sedakaudu enda patareisid laadinud. Pojaga on lihtsam olnud, aga tütrega olemine oli ikka väga väsitav. Ta on väga tundlik ja intensiivne laps ja mina olin algaja lapsevanem (oi kui palju kordi ma olen kurvastanud, nähes tema meeleheidet enda vanemliku abituse pärast; ja oi, kuidas ma püüdsin, aga lihtsalt vajalik vaimne kvaliteet alles kujuneb tasapisi - mis teha, kui enda piiratusest üle ei hüppa).

Mõtlesin, et kui tõenäoline, et teistel vastanud emadel sellist kogemust pole. Võibla neil on nii hästi hoidjatega läinud (nt mõni usin vanaema käib sageli abiks või mees aitab palju), et ei saa arugi, et see võiks üldse teema olla.
Aga võibla hoopis pole konventsionaalselt lubatud tunnistada, et emaolemine väsitab. Võibla seda polegi nii lihtne tunnistada, seda meediast jääb mulje, et õige eesti naine tuleb kõigega toime. Ja oma tuttavad ka ju kuidagi alati tulevad. Me vist palju ei räägigi sellest. Mina ka mitte.