Tervendavad muutused

Räägitakse, et lapsed muutvat vanemate elu. Mina arvasin kunagi selle jutu pääle, et minu elu lapsed küll muutma ei hakka, ammugi mind ennast, aga võta näpust.
Nüüd, mil olen jälle lastest kaugenemas, märkan, kui palju asju mu elus vahepeal oli teistmoodi. Lapseootuse ja imetamise ajal ma nt sõin jube tervislikult. Vist sellest ajast tuli minu ellu idandite söömine pimedal aastaajal (ja see on nii jäänudki - kõik sööme idusid). Varem nagu ei tulnud eriti pähe millegipärast. Ju ei olnud nii oluline. Ja leiba küpsetasin vahepeal, sest juuretisega tehtud täisteraleib lihtsalt on nii palju sisukam toit kui need poe püülijahust pärmileivakesed. Ükski muu toit lihtsalt ei kustutanud imetava ema iginälga.
Ja valgel ajal väljas käia muidu ilmtingimata iga päev ei viitsiks. Ja kõik need muud korrapära-harjutused, mida ma senimaani usun väikelapsele kasvamiseks vajaliku olevat - eks need toeta mind ka, kahtlemata. Aga ainult enda pärast küll ei viitsiks. Vahel ei viitsi muidugi laste pärast ka.
Ja see pidev enesekontroll. Ma tahan, et mu lapsed õpiks korralikult kõnelema, mistõttu kõnelesin ise ka suht korralikus keeles. Ja püüdsin rahulikku ja rõõmsat meeleolu hoida ja üldse olin teadlikumalt spirituaalsem. Sest minu tütar lihtsalt ei talunud mind muusugusena sugugi, kui ta väike oli. See oli kahtlemata jube pingutav ja tüütu, sest mulle ausalt öelda meeldib vahel natuke nõme ka olla. Ja vahel tahaks lausa palju nõme olla, aga sellega ma siiski pidasin piiri. Aga ma harjutasin selle kombe vähemale, kui nägin, kui väga see teda häirib (oh, ärge mitte küsigegi, kui raske on leida sellisele lapsele sobivat hoidjat nt - praegu ma saan sellest aru, kui ta poisi kasvatajatest otse ja avameelselt räägib, empaatilise kaastundega, aga nende vigadesse täiesti armutult suhtudes; minuga sama lugu muidugi - ma muidu võibla ei usukski, et minust üldse nii palju vigu võib leida, kui mu tütreke neid mulle kogu aeg leebe järjekindlusega nina alla ei pistaks).
Pealegi pidin ma umbes kolmanda asjana pärast esimese lapse sündi õppima enda vajadustele suuremat tähelepanu pöörama. Ma pidin õppima enda eest täiesti uuel viisil seisma, sest muidu see laps oleks mu kõige täiega "alla neelanud" - aga sellega poleks ma sugugi ise rahul olnud. Mul oli vaja väga tõsiselt järele mõelda, mis on need tähtsad asjad minu elus, milleta ei saa, ning kuidas neid uues olukorras saavutada: nüüd, mil mu oodatud lapse vajadused olid minu jaoks nii väga tähtsad.
Ma olen tõesti muutunud. Ja sellega rahul. Isegi väga väga tänulik.
Tipp Ja Täpp