Sattusin lugema ühe raamatu tutvustust.
See lühike eessõna kinnitas mu veendumust, et mida vähem vägivalda laps lapsepõlves kogeb, seda parem. Ennast jälgides olen leidnud palju vägivalla jälgi endas, kuigi midagi päriselt koledat pole minuga kunagi juhtunud. Ja midagi päriselt koledat pole mina ka teinud. Aga väikseid asju ikka. Olen kogenud ja ise edasi teinud. Natuke pahameelt, veidi hukkamõistu ja alandamist - palju siis pisikesele vaja... ja kas üldse? Kui palju pahameelt, hukkamõistu või alandamist ma enda pihta sooviksin? Üldse ei sooviks. Aga ise ma nii puhtalt hinnanguvaba olla ei suuda.
See, mis inimeses on, otsib väljendust. Seepärast ma pean seda nii oluliseks, et ema püüaks leida endas viise, kuidas maailmaga puhtamaid ja armastavamaid suhteid luua. Ja lepitada end oma mineviku haavadega. Mitte ainult enda ja oma lapse pärast. Muu hulgas me ju teeme selle maailma ka. Nii nagu meie esivanemad on teinud selle, mis praegu on. Ja me üldiselt arvame, et ei tulnud väga hästi välja. Proovime paremini. Runnel soovitas kunagi ammu endast alustada.
Tipp Ja Täpp
3 kommentaari:
Ma lugesin just selle raamatu läbi. Väga hea mõttega raamat.
Minu jaoks oli see natuke liiga ümmarguse jutuga, aga mõte oli hea.
Olen kohtunud ja vestelnud Monika Berghoffiga, kes on Tamera ökokogukonna liige ("Sõdadeta tulevik" on selle kogukonna ideede kokkuvõte) ja tegelikult on nende mõte lihtne: tavaelus on palju vägivalda ootamatutes kohtades.
Kui paarid ei klapi, siis on suhted vägivaldsed. Kui vanemad on väsinud, siis kiputakse oma lastega olema vägivaldsed. Koolisüsteem on sageli oma olemuselt vägivaldne. Liha söömine on vägivald. Sõjad on vägivald. Rahulolematus on vägivald enda suhtes jne.
Intervjuu Monikaga on Bioneer.ee-s üleval. Kui tahad võid lugeda.
...aga raamat on mõtlemapanev.
Aitäh, rõõm sellist kommentaari lugeda! Lisaks on käskimine ja keelamine kuskilt otsast vägivald (aga kuidas väikelapsega ilma toime tulla?), mh enese sundimine (PEAB tegema). Ja lisaks keeb mingites olukordades välja see vägivaldsus, millega me oma varasemas põlves oleme kokku kasvanud (nt mina olen harjunud end takka kiirustama ja võrdlema oma tulemusi teiste inimeste tulemustega). Neid väikseid asju on väga palju, ja kokku neist saab suur asi: vägivaldsus enese vastu, mis muutub vägivaldsuseks teiste vastu. Kokku saab kole ja paha.
Ma ei tea, kas mul on kunagi aega seda raamatut lugeda, aga huvi tekkis küll. Kui me õpime märkama, mis on valesti, õpime tõenäoselt ka neid vigu vältima. Mina igatahes soovin ja proovin. Ja kui keegi teab, kuidas saab paremini, olge nii kenad ja öelge mulle ka!
Praegu mulle tuli selline mõte, et võibla meile on antud tänapäeva tehnilised võimalused selleks, et me saaksime elada rahus, sest tegelikuks äraelamiseks piisaks vaid mõnest tunnist tööst päevas. Iseasi, et vähemalt inimkonna tasandilt vaadatuna oleme valinud töötada tublisti rohkem - selleks, et võistelda, eputada või teiste üle võimu saavutada.
Ja ma arvan, et isegi üksikisiku tasandil on võimalik teisiti elada - isegi siis, kui mina seda veel ei oska. Elada ruttamata, tehes iga tööd-tegemist rahus ja armastuses ning ülejäänud aja täita oma vaimu.
Postita kommentaar