Mu tuttaval oli paariks päevaks laps külas, sugulane maalt. Tuttava sama vana laps ja noor sugulane mängisid koos, kui äkki mu tuttav märkas, et nende mäng ei kõlba kuhugi. Tuttava koduabiline on noor vene naine, kes võtab oma väikse lapse ka kaasa, kui läheb neile koristama. Ja nüüd märkas mu tuttav, et see küllatulnud laps tulistab mängupüstolist väikest vene last plastmasskuulidega.
Tuttav läks kohe vahele ja seletas, et inimese ega looma pihta ei tohi kunagi sihtida, ammugi tulistada. Isegi mitte plastmasskuulidega.
Üheksa-aastane külaline vaatas talle suurte siniste silmadega arusaamatult otsa ja vastas, et aga ta on ju venelane!
[Võttis hetkeks tummaks - mind küll.]
Ma arvan, et sageli me ei märka, mida me mõtleme ja räägime. Lapsed näitavad selle meile tülikal viisil kätte. Õhk on venevaenust paks, isegi kui viisakad inimesed seda kõvasti välja ei ütle.
Minu meelest on asi vägivalla kasutamises või mittekasutamises, mitte rahvuses, olgu siis see ka siinkohal ära öeldud. Pean vist jälgima hakkama, mis sõnu ma ise neist asjust kõneldes kasutan (ega ma üldiselt ei kõnelegi). Aga kui, siis tuleks kõnelda kurjusest ja vägivallast, mitte rahvusest. Või riigist, aga mitte selle inimestest. Sedasorti kõigile justkui mõistetavad tähenduse ülekanded võivad kalliks maksma minna, sest me tegelikult usume ise ka, mida räägime.
Tipp Ja Täpp
6 kommentaari:
paraku ei lõpe selline asi ära isegi vanemas eas. olen venelane, naine mul eestlanna ja isegi temalt saan tülide käigus sõimata sõnadega "krdi venku selline"... antud väljend on üks leebemaid.
esimestel kordadel võttis minulgi karbi lahti... olgugi, et olen ammu harjunud sellega, et eestlased venelasi ei armasta ja üritavad sellest võimalikult palju ka teistele teada anda... lootsin ma vähemalt elukaaslaselt rohkem taktitunnet.
te ei kujuta ettegi kuidas sellised asjad tegelikult haiget teevad.
Kõnelesin just ühe inimesega, kelle lapsepõlv jäi viiekümnendatesse ja ta oli loost kohutatud ning ütles "mina küll midagi sellist ei kohanud. Meie küll ei vihanud venelasi. Hiljem oli kurbus ja solidaarsus, sest ka nemad kannatasid ju stalinistliku režiimi all."
Samas mina kaheksakümnendatel juba kaklesin hoovis samal teemal "venelased on ka inimesed ja nendega võiks koos mängida, mitte kividega loopida." Noh, kandis vahepeal vilja.
Mis ikkagi juhtus? Kuidas sellest nüüd lahti saada?
g - usu mind, on palju eestlasi, kelle puhul ei vasta tõele "ei armasta venelasi", on palju inimesi, kelle puhul on oluline inimene, mitte tema rahvus... Ja vene kirjandust, muusikat jne jne Ma loodan, et ükskord läheb see "aga ta on ju venelane" jutt üle.
njah, teema selles, et ega venelased ja eestlased eriti kokku sobi, vaata kui inimesel on oma maja ja tal on 3 naabrit siis 1 nendest on kindlasti ilge m... , eksole?
Kahtelemata on venelaste seas rohkem m-e kui eestlaste seas , aga seda pigem sellepärast, et arvuliselt on venelasi "tiba" rohkem.
Värdja venelase karakteri loomiseks tuleb kasuks see, et oma lärmakas agressiivsuses on nad eestlaste vaoshoitumale (aga julmemale) vägivaldsusele suhteliselt vastuvöetamatud.
Kultuuriline erinevus, täpselt sama mis inimeste iseloomude puhul on ju alati olemas inimene kellega sul pole mitte mingit klappi ja seda üksköik mis suhetes.
Muuseas olgu need läbisaamised eestlaste-venelaste suhetes nagu nad on, aga see on parem kui nende samade grusiinidega, kelle pärast terve eesti präegu verd nutab vöi kasvöi poolakatega.
Ma arvan, et see laps oli elus vähe venelasi näinud - tema kodukohas neid peagu ei ole. Ja seega oli ta oma ettekujutuse sellest rahvusest ja selle esindajatest loonud kuuldud lugude põhjal. Nagu muinasjutu, kus venelane oli valitud pahade esindajaks - umbes nagu hunt Punamütsikese loos.
Minu meelest teevad paljud inimesed midagi sarnast iga päev. Valivad võõra grupi liikme maailma hädade esindajaks ja valavad tema peale välja oma pahameele. Teevad patuoinaks. Palju tülikam oleks ju peeglisse vaadata ja endale oma vigu tunnistada. Mina ka ei taha seda teha. Aga kuhugi tuleb piir tõmmata, kui nõmedat käitumist endale lubada ja kust edasi enam mitte.
Mind on eluaeg õpetatud, et iial ei tohi halvustada inimest tema rahvuse pärast. Minu vanaema oli praeguseks hävinud rahvakillu liige. Mina olen eestlane ja meie kauged Venemaal elavad sugulased on venestunud. Stalini režiim hävitas vanaema koduküla ja rahva. Aga venelasesse suhtus mu vanaema alati nagu inimesse. Mh on nad soojad ja sõbralikud inimesed, mina pole teistsuguseid lähedalt tundnud.
Mõnikord mulle tuleb see meelde ja siis mul on ütlemata hää meel, et mu teise vanaema rahvas on alles - kõigi nende väikeste rahvastega võrreldes, keda enam ei ole. Et on oma riik ja vabadus ja enesemääramise õigus.
Ja see tunne ka, et me võime valida endale paremat suhtumist ja puhtamaid tundeid ja sellega õnnelikumat elu.
Panin tähele, et seda postitust on blog.tr.ee-st vaatamas käinud 75 inimest - minu blogis väga suur hulk! (Blog.tr.ee-st tuleb alla viiendiku minu lugejaskonnast, paar inimest päevas, esikülje lugudele heal juhul paarkümmend). Nii et pealkiri sisaldas suurt uudist, mis äratas inimeste tähelepanu. Naljakas, aga seda kurvem tõdemus.
Postita kommentaar