Eilse Postimehe kaanelugu oli Gruusia sõjast. Pildi valiku üle on toimetus kindlasti uhke. Isiklik valu ja sõjatanner ja veri ja puha. Ja lõpus valus küsimus, et kes on järgmine Venemaa agressiooni ohver.
Üsna pealiskaudselt sirvisin seda lehte, nagu ikka (kui üldse). Mõne aja pärast märkasin end plaani pidamas, et mis siis, kui meile ka tuleb sõda. Et kas mu plaanitavail tegevustel siis siin on üldse mingit mõtet. (Ei oleks.) Ja siis mõtlesin, et oot-oot, nii hull see nüüd ka veel ei ole.
Märkasin, et kogu see Gruusia olukorra meediakajastus (millega minul on väga pealiskaudne kontakt) on minusse oma jälje jätnud. On üles äratanud lapsepõlves tekitatud hirmu, et sõda võib tulla.
Minu lapsepõlves räägiti sõjast lasteaias ja koolis. Lapsed viidi kohustuslikus korras patriootlikke filme vaatama ja hiljem olid ka mingid sõjalise algõpetuse tunnid, mis rohkem huumori valdkonda läksid. Aga paistab, et tolle aja ideoloogia on minusse puutunud küll.
Kui ma hiljuti "Pille-Riini" üle lugesin, tundus see mulle naljakas - et oli aeg, mil mina ka lapsena mõtlesin, et sõda võib tulla. Nii nagu meile lasteaias ja koolis oli räägitud. Ja praegu ei ole üldse naljakas mõelda, et ma ikka nii mõtlen. Või võin mõelda.
Siis panime lapsed autosse ja sõitsime ühe kena metsajärve äärde. Jahedas vees ujudes ja laste mänge liivasel kaldal vaadates meenus üks Tove Janssoni tegelane. Proua Filifjonka, kes uskus katastroofe. Too proua veetis oma kõige rahumeelsematki aega kõigile kirjeldades, kuidas katastroof tuleb. Ja kord see tuligi. Siis oli proua Filifjonka õnnelik, sest tema ettekuulutus oli täide läinud.
Tipp Ja Täpp
6 kommentaari:
isegi kasvasin ulesse ajal mil sojast raagiti palju. Mind mojutasid eriti sojafilmid. Siiani maletan, et tousin sageli ulesse soja unenagude peale ja pidin, siis vanemate voodisse magama minema.
Moraal- lapsi on kerge mojutada igasuguste juttude ja filmidega. Lastevanematena peame lihtsalt targad olema, mida ja kuidas ja kui palju neile raakida ja naidata.
Kusjuures proua Filifjonka jaoks oli see katastroof ju totaalne vabanemine :). See pühkis minema kõik-kõik tema pudipadi, mida ta päranduseks oli saanud ja ise korjanud - ja elamine oli korrapealt täis õhku ja ruumi, mida tal enne polnud. Ta nii-öelda leidis ennast uuesti. Ja tõtt-öelda leiaksid ilmselt nii mõnedki praegu hedonistlikku olesklusse vajunud kaasajainimesed endis üles hoopis midagi sellist ja positiivset, mida nad poleks arvanudki endas veel alles olevat - patriotismi näiteks, asjade külge klammerdumisest loobumise ning püstipäise usu ühistegevuse taastavasse ja kaitsvasse jõusse. Ma arvan, üks korralik sõda teeb iga rahva mõneks ajaks üsna ühtseks, olgu küll kurvaks ja masendunuks ja vihaseks ka.
See nüüd küll muidugi ei puutunud lastesse, eksole. Kuid nemadki ilmselt varaküpsevad rasketel aegadel kiiremini ning omandavad hea ja kurja tundmise oskuse varem kui rahuaja igavlejad.
Äärmiselt nõus, mis proua Filifjonkasse puutub. Ma olen seda lugu kunagi korduvalt üle lugenud selle vabanemise kaifi pärast, mis nende ridade vahelt õhku tõuseb.
Iseasi, mida teeb sõjahirm ühele rahvale. Sõja peale ma olen otsustanud mitte mõelda. Aga ma märkasin, et isegi sõjahirm paralüüsis mu teotahet ja otsustamisjulgust.
Hüva, mina märkasin enda sõjahirmu ja võib juhtuda, et võtan midagi ette, et sellega toime tulla. Iseasi, kuivõrd sedalaadi hirm mõjutab meie rahvast tervikuna - ja sageli alateadlikult. Me kõik oleme neid jutte kuulnud ja neid filme näinud (mina ausalt öeldes kartsin neid vaadatagi, aga vist ikka vaatasin, mingeid näidati ju pühapäeval päevasel ajal pärast lastefilmi) ja ma arvan, et need mõjusid ka neisse inimestesse, kes seda praegu ise tähele ei pane.
Viimastel aastatel on mind õpetatud tähele panema, kuidas minu rasked tunded minu elu juhivad.
Sõjaootusest tahtsin ka kirjutada. Aga mitte eraldi postitusena, kus see saaks liialt palju tähelepanu. Kirjutamata ei saa ka jätta, see püsib nii vankumatuna mu meeles.
Viimastel päevadel olen kohanud seisukohti, kus on varjatult väljendatud miskit sõjaootust (mh nt perekooli aastatagune teema, kus osa kirjutajaid arvas, et eneseteostusevajadus on midagi tühist, mida sõjaolukorras keegi ei tunne - siis on inimene hõivatud mõttega kust süüa saada ja kuidas oma ja lähedaste elu säilitada). Olen kohanud ootust, et tuleks midagi suurt, mis pühiks meist minema kõik halva, et saaksime jälle näha suurt ja ilusat, terviklikkust, ilu. Elu tõelist väärtust.
Ma olen tundnud igatsust puhtama ja terviklikuma elu järele ise ka. Aga minu jaoks on isegi väikesed muutused rasked kohaneda. Suuri ma ei taha, need toovad kaasa ka suuri kannatusi ja seda pole vaja. Seepärast ma palun jumalat, et me märkaksime väikesi võimalusi puhastumiseks igas oma päevas ning kasutaksime need ära. Et suurt puhastumist sõja või katastroofi näol poleks vaja ja me leiaksime tee puhtama ja terviklikuma elu poole nii hinges kui materiaalsuses. Ma soovin meile kõigile selles edu.
Ja seda ma usun ka, et oma ideaalide järgi elades ja seda avalikult tunnistades toetame ka teisi, kes soovivad sarnaste ideaalide järgi elada.
Kui normaalne on olla moraalne, siis inimene ei hakka otsima ebamoraalse elamise viise. Ebamoraalsus on mingil põhjusel väga moodi läinud ja moraalsus näib meedias olevat mingi nišielustiil - sest see ei müü (ja kellegi arust on hea, et nii on, oleks ju hull, kui oleks põhjust kirjutada uudist teemal lennuk väljus õigeaegselt). Aga meid kõiki ümbritsev meedia loob iga päevaga uusi norme ja uut normaalsust.
Ma tunnen isegi teatavat piinlikkust oma moraalijuttu siin ajada. Justkui võiks niimoodi elada ja mõelda ainult kusagil pimedas ja teki all. No mina olen vähemalt anonüümne, hea seegi.
Tsiteerin: "Seepärast ma palun jumalat, et me märkaksime väikesi võimalusi puhastumiseks igas oma päevas ning kasutaksime need ära. Et suurt puhastumist sõja või katastroofi näol poleks vaja ja me leiaksime tee puhtama ja terviklikuma elu poole nii hinges kui materiaalsuses. Ma soovin meile kõigile selles edu."
Imeliselt hea palve ja ilusad mõtted. Edu Sulle!
Postita kommentaar