Vihmane ilm on parim selleks, et end diivanile kerra tõmmata ja lugeda. Aga praeguses elujärgus tähendab see küll pigem suuremale lapsele ettelugemist. Ta on jõudnud just parimate lasteraamatute vanusesse, nii et ma naudin seda ettelugemist ise sama palju kui temagi.
Praegu loeme Lindgreni "Madlikest ja Jaanikingu Põnni". Hiljaaegu oleme teisi Lindgreni raamatuid lugenud. Mulle on Lindgren alati väga hästi meeldinud, kuigi minu lapsepõlves ju neid Madlikesi ja Kaisasid ja Lärmisepa tänava lapsi ega Vahtramäe Emileid ei olnud. Seda huvitavam ongi neid praegu lugeda - kui ise ka jutu lõppu ei tea.
Ja mulle meeldib nende raamatute mõju mulle. Lindgreni lapsevanemad ei ole iial liiga pahurad ega kurjad laste pääle, kui need mõne järjekordse pahandusega lagedale tulevad. Täitsa vaguralt ohkavad, Vahtramäe Emil saadetakse puukuuri omaette rahulikult meisterdama ja ega ülejäänudki raamatulehekülgedel pragada saa. Minu lapsepõlvekodus oli ikka palju rangem kord ja selle korra vastu eksinut karistati koleda pahameelega. Mul oleks ka esimeseks (õpitud) reaktsiooniks pahameelt välja plärtsuda, kui ma just teadlikult ei püüa Lindgreni raamatute lapsevanemate meeleolu hoida. Ja see on täitsa võimalik.
Näiteks täna keeldus meie titapoiss hommikupudrust, sest mina tahtsin, et söödaks seda moosi, mis lahti oli ja tema tahtis uut purki avada. Aga meil on külmkapis neid vastseid moosikeetmise vahtusid ja pärasid nii palju, et ma ei tahtnud rohkem avatud purke sinna saada. Ja siis ta lärmas ja tüütas meid ja keeldus kindlameelselt söögist üleüldse.
Kui me pärast sööki tütrega mõnusasti lugema läksime, tekkis mul järsku mure, et mis see poiss seal köögis nohistab. Oligi kirsikompoti lahti kangutanud, seda pudrule lisanud ja sõi. Ja köögi põrand, uks ning mööbel oli vedelikku täis pritsitud, poisist endast kõnelemata. Iseenesest läks isegi hästi, keegi polnud seal sees veel kõndinud ja suurem osa maitsvat kraami oli purki jäänud, aga isegi poolest klaasist kirsikompotist saab terve köögitäie pritsmeid ja loike.
Ja ma olen endaga rahul, et suutsin selle täiesti rahulikult kokku korjata.
Tuttav ema ütleb sedasorti olukordade kohta, et annab endale naeratuse medali, kui on mõnest tülikast lapsekasvatuse olukorrast pahameeleta läbi loovinud. Mina andsin endale ka. Kuigi tegelikult on eelkõige Astrid Lindgren selle medali ära teeninud - tema pakub inspiratsiooni ja tuge endas sellise meeleolu loomiseks. Omapäi ma võibla ei tuleks selle pealegi, et nii ka võib.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar