Läksime vanemate maakottu marju korjama, aga vihm saatis meid tuppa. Sortisime siis ürgvana lektüüri seal ajaviiteks. 1990. aasta Eesti Piiga valimistel osalenud tütarlaste enesetutvustused on midagi huumori vallast. 1982. aasta kunstikalender on justkui tervitus minu lapsepõlvest. 27 graafilist tööd 1970. aastate lõpust, 1980. aastate algusest. Sellised ilusad maitsekad kunstitükid. Vive Tolli, Kaljo Põllu, Silvi Liiva, Naima Neidre.
Kusagil 1980. keskpaigas või äkki varemgi hakati mind kunstinäitustele kaasa võtma, kevadisi ja sügisesi ülevaatenäitusi mäletan. Seal olid sedalaadi pildid. Märkan, et need pildid on minus siiamaale alles. Need kompositsioonid, see esteetika. Ilus tundub. Ma ajasin selle vana kalendri sealt ära, teinekord hea koduski vaadata ja meenutada (näh, juba tikub seniilsus ligi või mis?).
Ma olen viimasel ajal väga harva kunstinäitustel käinud, aga vahel ikka lastega. Praegusi galeriinäitusi võib vabalt ka kaheaastasega vaadata. Ja võibla on mõnda näitust isegi huvitavam lastega koos vaadata, sest nende silmades on teine vaatenurk, mis mindki rikastab.
Praegu ma mõtlen, et mismoodi nemad selle oma hinges kaasa võtavad.
Aga sel vihmasel päeval vanavanemate maakodus polnud neil teha suurt midagi. Vähesed kaasavõetud mänguasjad olid juba ära mängitud ja uusi polnud võtta. Leidsin kaks värvipliiatsit, valge ja pruuni. Ja topsu tolmunud vatti. Kerisin vati pliiatsite ümber pintsliteks ja nad asusid veega maalima. Paberi asemel ehitustöödest ülejäänud vineertahvli ribad ja voodrilaua jupid. Sellest jätkus tükiks ajaks. Selline ökokunst. Mina sain vaikuses ja rahus oma kunstikalendrit vaadata.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar