Koolivaheaeg!

Tundub, nagu olekski koolivaheaeg juba käes. Tegelikult pakub kool veel nädalakese lapsehoiuabi erinevate lustiürituste korraldamise näol (seda nimetatakse aktiivõppeks – tore nimi ja tore, et lusti saab). Seekord ohkan ise ka kergendustundega (tavaliselt tähendab koolivaheaeg mulle kui nooremate laste vanemale pigem lisakohustusi lapse aega sisustada ja tema kõhutäitega tegelda). Õppimist on viimasel ajal palju saanud (sel viiendikul ikka, esimese klassi laps elab rahulikus lapsepõlves edasi). Ja uneaega tikkus nappima. Tundsin kohustust teda maksimaalselt toetada.

Tegin unisele lapsele hommikuti vahel äratavat massaaži – kord pea-, kord selja-, kord jalatalla-. Või aroomimassaaži bergamotiõliga. Olen ise kogenud, et bergamotiõli aitab hästi vaimse väsimuse korral. (Segan paar tilka eeterlikku õli baasõliga ja määrin lapse käsivartele, rohkem ta ei taha teki alt hommikusse jahedasse tuppa välja lasta.) Sama õli olen ise kasutanud nt eksamite ajal – niisutanud basiilikuõliga taskurätti ja seda siis sisse hinganud, lööb mõistuse selgeks, rahustav lavendel toeks aitab püsida sügavaimas rahus ja meenutada seda, mida hästi pole kunagi mäletanudki (nojah, ebahuvitavate või „valede” asjade õppimisele ma ei soovi jätkuvalt oma energiat kulutada, niisiis tuleb muul viisil olukordi lahendada).

Ja toit. Vanema lapse toidukogused on pigem väikesed, seda enam peavad need olema sisukad. Viimasel ajal on ta hommikusöögiks tahtnud smuutit või mahla. Koolist trenni või muusikakooli lipates on tal üsna loetud minutid aega, selle ajaga peab kindlasti midagi jooma (sööb ta koolis). Vesi palju jõudu annab, vesi suuri laevu kannab. Veepuudus toob kaasa väsimuse, mälupuuduse ja minu meelest on seda vaja ka ajutööks (mina õppisin omal ajal kõrgkoolieksamiteks vee, mitte ergutavate jookide abil). Ja sellele lapsele ei tule endale meelde vett juua. Ega iga vesi ei sobi ka. (Ma ise ka ei joo vale temperatuuriga surnud kraani- ega pudelivett.)

Veel üks oluline asi, mille hiljuti avastasin, on magneesiumivann. Magneesiumipuudus on mulle juba lapseootuse ajast tuttav (krampide näol), samas seda toiduga suurendatud kogustes omandada pole vist kerge. Sageli saunas või trennis käiv või higistav inimene peaks saama suuremaid magneesiumikoguseid, võib-olla kehtib see kuidagi ka teismeliste kasvuprotsesside kohta (ma tõesti ei viitsi teooriat uurida, aga tunne on selline, põhjendada ei julge, äkki panen puusse). Meile meeldib magneesiumkloriidi jalavann. Minu meelest võtab see ka stressi maha ja aitab päevast puhata. Aitäh, kes soovitas!

Õhtused rahunemised ja magamajäämised võtavad meie tütrel samuti palju aega ja jätkuvalt rohkelt vanemlikku tähelepanu. Tal on vaja oma ka emotsionaalselt tihedat päeva jagada. Mõnede teemade jagamiseks sobib isa paremini, aga sellega ole jälle oma hädad. Vahel tuleb minul kui meie pere „kurjal” lapsevanemal sellele „toredale” lapsevanemale meelde tuletada, et lõbusa mürgeldamise aeg on tänaseks otsas, sest koolilapse ärkamise ja koolisaatmise juures olen ikka mina ja mina näen, kui laps on väsinud ja end tahtejõuga e siis sisemise vägivallaga voodist välja ajab. Uinuda aitab liblikmassaaž ja nt roosiõli, veel on abiks olnud ka vaalade laul cd pealt jm rahustavad helindid, hämar valgus.

Nii et magama sageli kõrvalise abiga ja üles ka sageli kõrvalise abiga... kas sellisest kodust tulevadki need ületöötanud edukad täiskasvanud, kes uinuvad ühe tabletiga ja ärkavad teisega (sest pole ju enam ema, kes leebete tehnikatega sama saavutaks)? Ja kihutavad päev läbi ühest tegevusest teise, jõudmata neid läbi tunnetada ja jagada... ikka oma sisemises tungis parematele tulemustele püüdes... Alles eile tänas tütar mind äkki selle eest, et ma olen õpetanud ta looduses käima, selle asemel et sõpradega hängida.  Vast ehk leiab ta oma tulevases täiskasvanuelus siiski võimaluse end maandada terviklikel viisidel. Ja mulle tõesti tundub, et emaks olemine on tõsine töö ja tegevus, mis algab hommikul juba enne lapse ärkamist. Kui ematööd tõsiselt võtta. Laps vajab tuge oma unistuste täitmiseks, terviklikkuse taastamiseks ja hoidmiseks, enese leidmiseks. Kusjuures mina ka väsin sellest vahel ja tüdin. Vaheaeg pakub võimalust teistsuguseks rutiiniks ja nendes küsimustes lõdvakslaskmist.

Nüüd siis lõpuks saan lasta tal õhtuti viiulit mängida, raamatut lugeda või käsitööd teha nii kaua, kui ta ise tahab (arvutimänge öösi ma ikka ei luba). Või kui päris aus olla, siis ikka mitte. Aga tund-paar kauem ikka. Patt oleks ju lühike talvepäev lihtsalt maha magada. Mulle tundub, et hea ikka elus mingit struktuuri hoida. Päris vabatahtlikult see muidugi ei käi. Ja mõnikord ma mõtlen, et suuremas vabaduses kasvanud lastel on mingi sisemise vabaduse tunne rohkem. Aga selle hind tundub ka kõrge. Eks nad lähevad ükspäev oma elu peale ja elavad seda nii, nagu ise paremaks peavad. Senikaua mõtisklen mina, mis ühele või teisel parimaks toeks on.

Veidi hiljem lisatud. Muide, see sissekanne märgib olulist muudatust minu eneseteadvuses. Varem ma poleks julenud sellist postitust avalikus kohas üles panna, sest sellised hoolitsuse viisid märkisid minu jaoks mh ka vanema sisemist ebakindlust (mida mina avalikult kindlasti ei ole ka praegu valmis tunnistama) ja vanemlikku ebatõhusust, lapse ärahellitamist ja muusugust läbikukkumist. Nii et tegin ikka, aga häbelikult ja salaja, oletades, et see ei sobi kokku tavaarusaamadega edukast vanemlusest (millist ma siin üritan jätkuvalt ju endastki kuvada; vaatamata sellele, kui vähe ma mõnda tavaarusaama ka ei hindaks, elan nende mõjusfääris ikka). Varem ma tegelikult ikka arvasin, et laps kasvab imetabaseks täiskasvanuks lihtsalt oma imetabaseid vanemaid jäljendades ja muud polegi vaja kui lihtsalt selline olla (sellega ma olen jätkuvalt nõus, aga see on ikka ainult pool tõde). Praeguseks on minu arusaam edukast vanemlusest muutunud. Edukas vanem pühendab aega lapsele, lähtudes oma sisetundest ja kasutades kõiki, sealhulgas alternatiivseid teadmisi. Ja ta tohibki selline olla. Nüüd ma lähen ja juubeldan natuke.

TJT