tüdimus

igasugustest asjadest võib kõrini saada. suurtähtedest ja muust kombekusest. ema kohustustest ka. mul saab igal aastal kõrini söögitegemisest, koristamisest ja laste tülikatest meeleoludest rääkimata. nii ma siis umbes kuu aega aastast (märtsis tavaliselt, siis on mullune köögivili parajalt alla käinud ja uut rõõmustavat vähevõitu) ei teegi suurt midagi süüa. enne lapsi elasin need ajad üle umbes küpsisetordi varal. praegu ma ikka püüan tervislikum olla, tulemuseks umbes aurutatud kartul-spargelkapsas ja tatrapuder ja idanditega leib.

praegu ma olen tüdind kõiksugu igapäevastest suunamuutustest. laste magamapanek on üks hullemaid tüütusi (ma olen sellest ikka tublisti viilinud, aga ega nad ise ka ei lähe). meie tütar on selles mõttes tavaline laps, et ta pole kunagi tahtnud magama minna, kui väsinud ta ka poleks. vähemalt ma ise olin lapsena samasugune, selles mõttes tundub tavaline. siis peab tal enam-vähem kõrval seisma, et asi üldse edeneks. kehvemal päeval tuleb tal lihtsalt käest kinni võtta ja hambaid pesema viia. ja siis juures passida, sest muidu ta lihtsalt laulab seal omaette pool tundi ja hambaid ikka ei pese. vahel ta tahab, et mina peseks tal hambaid, sedasorti lihtsalt emme tähelepanu. noorem teeb kõike vanema järgi, ja ka ise magama ei lähe, kui selle asemel on võimalik mürada ja tembutada, aga ta vajab ka vähem und - ja teisalt on tema päevad palju kergemad ja pingevabamad. nii et kui poeg muidu võikski suht kergelt magama minna, siis õega tembutada (kehvemal päeval naagelda) tundub igal juhul huvitavam kui hambaid pesta. ja mina ise olen õhtuks sageli väsinud ja tüdinud igasugu suhtlemistegevustest. läheks parem ise magama, aga kui keegi lapsi ei suuna, siis läheb jamaks. meie õhtustel väsinud lastel küll.

ja sellest ka olen tüdinud, et õigeks ajaks peab söök valmis olema, mis tähendab, et peab seda õigel ajal tegema hakkama ja enne peab veel toiduaineid varuma. jube palju ettemõtlemist, tundub äkki. need ilusa jutuga siin-ja-praegu-jutumehed-naised pole ilmselt noorte laste vanemad.

sellistel tüdimusaegadel ma mõtlen, kui tore oleks olla bussijuht. lihtsalt tõusta vara hommikul ja minna liinile (sellest, kuidas ma oma kodust sinna liinile saaks, ma ju ei mõtle). lihtsalt sõita vaikselt mööda tühja linna ja vaadata, kuidas see tasapisi ärkama hakkab. kuidas akendes süttivad tuled ja tänavail on üha enam liikumist. ja kuidas taevas servast kumama hakkab, iga päev ikka varem või hiljem. lihtsalt sõidaks peatusest teise ja vaataks ja oleks. liini on keegi teine maha märkinud. (ma valiks nr 5, tundub ilusam, unistustes saab kõike valida). ilm, buss ja reisijad on ka olemas. mina lihtsalt sõidaks, täiesti algatusvajaduseta, loovuseta, kohustuseta pidevalt kompromisse otsida ja kedagi suunata, omaette. täna tundub vabadus sellist nägu.

kunagi ma kujutasin ette, kuidas ma ematööd naudin. mu varase noorpõlve kujutlusis oli mul viis last ja jube harmooniline elu (unistuste lapsed on väga leplikud ja lähevad ise magama, kui neile öelda, et nüüd on see aeg ja kõik see mu toredus). ise ikka kodune. ma mäletan neid pilte, ilusad olid. ja eks ole ilusaid hetki olnud päriselus kah. see on ka ilus old, kuidas ma olen püüeld nende ilusate piltide loomise poole, end harinud ja harjutanud ja targematelt õppinud. püüdlemine ise on juba mõneti ilus. tundub sisukam olemise viis kui lihtsalt köögiviljalik olemine või eelmiste põlvede sissekäidud radade tallumine. aga ikkagi. tüütav. ma ei teagi, millest ma siin edaspidi kirjutama hakkan. ja kas.

aga mingu teil ka kenasti!

tjt