Viiulimäng

Ma olen rahul, et meie kümnese tütre viiulimängus on esimene saavutus käes. Ta mängib viiulit üsna vabatahtlikult iga päev veerand tundi, vahel kauem või kaks korda. ERSOsse sellise saavutusega muidugi asja pole, väidetavalt peaks tulevane tippmuusik juba kümneaastaselt iga päev paar-kolm tundi harjutama. Ja mitte see ei peagi olema harjutamise eesmärk, ega meie lapsele klassikaline sümfooniline muusika meeldigi. Enamik lapsi ei hakka kunagi muusikuks ega sportlaseks ja jumal tänatud. Kes muidu tarvilised tööd ära teeks.

Seda näen küll, kui palju pusletükke peab oma õige kohale leidma, et sellisel saavutusel oleks võimalik tulla. Muusikakooli õpetajad on hästi soojad ja armsad inimesed, vist kõik neli meeldivad. See on ülioluline, sest side õpetajaga on noores eas määrav. Erialaõpetaja on hästi noor ja pühendunud, otsib just sellele lapsele sobivaid lugusid, kuulab ära, innustab, lohutab. Täielik asendusemme (ainult positiivsem kui see päris-). Ja niisugune pühendumus, kirg oma asja vastu tõmbab kaasa.

Viiulimäng on raske, esimese poole aastaga nad õpivad lihtsalt oma keha õigesti hoidma. Ja esimesel aastal meil kodus mängukohustust polnud, kuigi see oleks muidugi kasuks tulnud, aga mul oli hirm vint üle keerata. Mängukohustus tuli alles teise aasta kevadtalvel, kui oli vaja ära jäävad viiulitunnid kodus ise ära teha (eks siis olnud ka präänikut). Ja siis tuli tasapisi see sund ka suvesse kaasa, leebemal kujul. Lõpuks sügisel uuesti tihedamalt harjutama hakates tuli ka see pillimängu mõnu – kaks aastat harjutamise algusest. Ilma pideva tahtepingutuseta lihtsalt tulemust ei sünni. Nii et see on meie ühine võit – arusaamine, et pidev harjutamine kodus viib teisele tasemele, on nüüd lapsele ka selge. Ja ta ise naudib – oluliselt rohkem kui enne.

Suvel juhtus vahepeal, et "polnud enam midagi mängida". Õpetaja oli noote andnud küll, aga muist ei meeldinud ja muist olid iseseisvaks pusimiseks liiga rasked. (Me saime küll suvel ka ühe õpetajaga tunni, see aitas mõnevõrra järje peale.) Siis otsis isa lapsele internetist Angry Birdsi video ja noodid ja laps leidis jälle motivatsiooni harjutada.Sellega sai ta pärast muusikakoolis teistelt ka innuka tähelepanu osaliseks. Panin selle meid innustanud video siia alla ka. (Angry Birds on see arvutimäng, mis ekraani nurgas jookseb.)

Mina toetan piitsa ja präänikuga. Piits on see, et kui igapäevane viiuliharjutus tegemata, siis lõbusid, nagu nt helendavaid ekraane ei saa (pojal juhtub vist sama õueskäimisega, no mingi töö tuleb enne ära teha, õuesmängimine on meie pojale suht tülikas ettevõtmine, kui teisi lapsi pole – aga me ikka püüame talle mõne sõbra appi leida seda tööd tegema). Präänik? Jalutan temaga muusikakooli kaasa. Präänikutega on vist lahjem... Kuulan, kui ta harjutab. Mõnuga kuulan. Minu väheldase musikaalsuse juures pole muret, kui nii hästi välja ei tule. Mind pole valed noodid ilmaski häirinud, ma kuulan seda hinge väljendust ja tänan selle eest.

Sellest saab profaangi aru, kui ilus on laps, kes keskendunult viiulit mängib. Või judo võtteid harjutab. Või mida iganes.

TJT