Supp kahes pajas

Ma arvan, et iga perenaine on vahel lastega hädas: kuidas teha süüa nii, et kõik sööksid ja rahule jääksid, samas kui vähemalt mina emana ei taha kedagi sundida sööma sellist toitu, mis talle ei sobi. Sest ma ju ise ka ei söö sellist, mis mulle ei sobi. Ja kui oma lastest on mingi ettekujutus olemas, kus neile ei ette tuleb, siis võõrastele lastele on keerulisem süüa pakkuda. Ja mõni sööbki ainult puhast kartulit või makaroni.

Viimati olid meil lapse sõbrad külas ja küsisin, mis toit see oleks, mida nad tahaks. Libe tee kahtlemata lapsukeste puhul, aga no vahel võib. Friikartulid ketšupiga ja makaronid ketšupiga olid popid vastused, aga muidu arvamused lahknesid. Arvasin, et äkki peaks mingit liha ka olema ja leppisime kana peale kokku. Ja ketšupiga lapsi toita ei ole päris see, millest ma ise midagi peaks.

Panin siis kanakoivad ühte potti keema ja juurikad teise. Riivitud porgandi ja pastinaagi kuumutasin õliga potipõhjas ära ja lisasin vee. Siis lõigatud kartuli ja makaronid – makaronid sobisid kõigile ja olen vaadanud, et tähemakaronid teevad need toidud ka söödavaks, millest muidu eriti ei hoolita. Kanakoibadele panin seltsiks sellerivarsi. Need on kindla peale kahtlased asjad, mida suur osa lapsi ei taha, aga mina tahaks mingeid muid taimi ka supi seest leida peale kartuli ja porgandi.

Taldrikule tõstsin siis ühest potist ja teisest, jälgides hoolega, et selleripõlguritele ühtegi ei satuks (leeme sees said harjutamiseks mekki nagunii). Mõni tahtis kanakoiba käest süüa, mõni lahtilõigatult supi sees ja üks laps ei tahtnud üldse liha. Nii siis saigi. Leiba kõrvale ja kõhud täis. Eks ta veidi mängimist ju ole sellega, aga võõras kohas ilma emata söömine on lasteaialapsele ikka pingutus ja ma oleks end kehvasti tundnud, kui keegi päris söömata oleks jäänud. Aga sõid ja palusid juurdegi.

Ja eelroaks oli toores porgand ja mungoa idandid. Lapsed söövad idandeid üldiselt väga hästi. Praegu vaatan, et nisuvõrseid saab ka novembripimeduses aknalaual täiesti edukalt kasvatada. Aga sellest nad suuremat ei hoolinud. Minu meelest on magusad ja head. Aga palju ka ei taha.

Hiljem lisatud. Sellises kohas ma aeg-ajalt mõtlen küll, et ma olen üsna ebaökonoomne ema. Mõnes peres oleks sama energiahulgaga saanud ka viis last kuhugi maale üles kasvatada. Et supp ühes potis lauale ja kellele ei meeldi, nosigu leiba. Ja veel tootlikum oleks minna tööle toidupanka. Seal saaks sama tööajaga ehk paarsadagi last ära toita – kellel muidu üldse leiba laual poleks, kartul ja makaronid on ju odavam toit. Sest ega ju minu a la carte pingutusi siin keegi hinnata mõista. Neil lastel on lasteaias sama kord, iga toidu kohta küsitakse, kas ja kui palju laps seda soovib. See on suht suur töö õpetaja jaoks, iga lapsega iga kartuli ja salatiampsu üle aru pidada. Ja ma olen seni seda energiakulu heaks investeeringuks pidanud. Kuigi möönan, et viimasel ajal, mil koduväline tegevus mult palju jõudu on hakanud võtma, olen selle mõttekuses enda peres vahel ka kahtlema hakanud. Noh, vähemalt on oma lapsed juba peagu suured. Hea algus on ikka kõige tähtsam. Selles on mu arvamus samaks jäänud.

TJT