Kristallid loodusmuuseumis

Väga eestilik, ütles mu välis-Eesti sugulane kunagi Orelipoisi ja mõne teise Eesti laulu võistlusel osaleja kohta. Samad sõnad tulid täna meelde lastele mõeldud nukuetendust vaadates – aga kahjuks mitte kõige positiivsemas tähenduses.

Käisime Loodusmuuseumis mineraalide näitusel (aitäh, kes infot jagas!) ja alustasime nukuetendusest "Mineraalide lood". Selle sisuks on lugu päkapikust, kes tuleb Austraaliast, et siinsete mineraalide kohta midagi teada saada ja ta kohtub Eestis soola, merevaigu ja püriidi e kassikullaga. Sissejuhatuseks saab päkapikk luuaga vastu pead, peoks koristav Merevaik ei tee temast alul suuremat välja, pöörates selja ja teatades, et tal on kiire-kiire jms. Väliseestlased on märkinud, et meil on suhtlemiskultuur üsna negatiivne – minu meelest ka, ning lasteaia- ja algklassilastele suunatud tükis on sedasorti käitumist minul lausa kurb vaadata. Aga tüki mõte oli hea ja eks nad siis saanud sõpradeks ja harinud pealtvaatajaid, suht pideva omavahelise naaklemise saatel. Sisulised infod olid hästi esitatud ja lastele parajas mõõdus, pärast kontrolliti üle, kas miskit meelde ka jäi. Ja usun, et muuseumipileti raha eest näidatav teater toob huvilisi ka näitusele. Tore mõte iseenesest teatrit teha. Ma jälle haakusin ja kirjutan siin sellest, mis ei meeldinud. Sellest, kuidas näitus meeldis, on kuidagi vähem öelda. Eestilik värk?

Näitus meeldis mulle hästi, suuri ja imeilusaid ja väiksemaid ja muidu huvitavaid kristalle oli palju ja neid oli mitmel alusel rühmitatud, sain hea ülevaate sellest, mis nagunii huvi pakub. Mulle üldse mineraalid ja kristallid meeldivad. Veel näidatakse vana multikat „Operaator Kõps mineraalideriigis” (1968), mida mina elus esimest korda nägin (aga ei kuulnud eriti). Ühtki teist „Operaator Kõpsu” pole ma ka näinud, kuigi 1970. lõpus sai igal õhtul multikaid vahitud. Ma usun, et nad on kõik toredad. Aga võibla meeldivad rohkem täiskasvanutele kui lastele – ilusad ja harivad, aga eriti midagi ulmelist ei juhtu.

Pojaga ühte eksponaati vaadates tekkis murelik mõte ka. Lugesin, et banaanikoort merre visates lagunevat see kolme nädalaga (kas tõesti meie külmas Läänemeres?), aga seal olevat hulka säilitusaineid, mis saastavad merd. Nojah. Aga mina olen ju banaanikoori komposti pannud - ja saastanud sellega oma kompostihunnikut...

TJT

Infot bioneerist ja Loodusmuuseumi kohta.