kolmapäev, 23. september 2009

Pakuvad süüa

Meil on laste söötmisega erinevaid kogemusi. Vahel nad tahavad süüa ja vahel mitte. Vahel süüakse pigem väljas (kasvõi pargipingil), aga mitte oma kodus laua taga. Aga külast kasvõi söögilaua äärest tulles minnakse ikka esimese asjana sööma.
Ma olen vaadanud, kuidas eri peredes toitu pakutakse. Mõnes peres pakutakse kohe kõike ja mitu korda, et oleks ikka kindel, et laps on aru saanud, et võiks seda süüa ja kohe lausa soovitav oleks süüa palju seda kõike. Umbes et perenaise kiituseks ja justkui enda tervise õitsenguks või nii. Ausalt öelda tundub see mulle survestamisena - mulle, kes ma lapsest saati sugugi igat toitu pole tahtnud. Kui mu vanematele tundus, et ma liiga kehvasti sõin, viidi mind arsti juurde, tuvastati maomahla lahjus ja määrati mingid ilged tabletid, mida tuli enne sealiha söömist vees lahustada ja juua. Nii et nüüd pidin ma kõigepealt jooma klaasikese haput ilgust ja siis sööma sealiha. Mõni ime, et sellise taustaga inimene ei talu sööma sundimist, isegi kui see on kellegi meelest leebe meelitamine. Aga mingi sundimisjääk on mul ikka veres. Vähemalt tunnen ma ilmset heameelt sellest, kui laps on palju söönud. Mis tegelikult on ka passiivne mõjutamine. Ja vahel halvasti varjatud pahameelt, kui nad ei söö. Et mis te õige mõtlete, mina ise tegin. Isegi kui sedasorti manipulatsioone ära tunda, ei ole alati kerge neist vabaneda.
Tänapäeval jääb seda ehk vähemaks, varases nooruses kätteõpetatud ülesöömise harjutamist. Mulle meeldib, kui lapsel on lubatud süüa nii palju, kui ta tahab ja ülejäägi võib kasvõi ära visata. Sest miks peaks keegi endale kartulist lisakilosid sisse söötma, et siis hiljem peolauas kaalu peale mõeldes end tagasi hoida.
Mulle endale kohe õudsalt meeldib, kuidas üks ema paneb lihtsalt toidu lauale, keerab meeleolu rahulikuks ja lapsed söövad, mis tahavad. Kedagi ei sunnita ja midagi teist korda ei pakuta (väiksemaid ikka aidatakse mõistagi). Eesmärk on õpetada lapsi tunnetama, mida ja kui palju nad vajavad.
See, et suurem laps taldriku tühjaks sööks, meeldib mulle ka. Vaese maa rahva värk.
Tipp Ja Täpp

6 kommentaari:

Udo ütles ...

Eks ole söömine samasugune isiksuse omapära nagu ka kõik teised isiksuse omapärad. Nii nagu agressiivsetel ühiskondadel on kalduvus isiksuse omapärasid ühtlaselt laiaks litsuda, litsutakse ühtlaseks ka seda omadust.
Ega vist poleks vaja.

Laps Eestis ütles ...

Eks vanasti old muidugi see ühiskondlik omapära, et toiduga oligi kitsas. Kartul ja sealiha lihtsalt oli kohustuslik menüü, sest muud polnud eriti saada, nagu olen kuulnud.
Oh, hea, et need ajad on möödas. Ma mäletan, kuidas ma kogu aeg tahtsin süüa midagi muud, mida polnud justkui olemaski. See oli mu vanematele kindlasti frustreeriv. Ma näen siiamaani nende häiritust, kui mõni lapselaps ei söö seda, mis tehtud. Mulle sobib, et nad söövad siis leiba, aga nende meelest on jälle leib mittetoit.

Anonüümne ütles ...

Hea isu on tervise näitaja. Vanem vastutab söömise ja toidu tervislikkuse üle isegi, kui see ka kohe lapsele ei meeldi. Leebe sundimise ja suunamisega saab kõike.

Laps Eestis ütles ...

Ma olen nõus, et hea isu on mõnda sorti tervise näitaja. Mulle tundub, et see seostub meil nt kasvuperioodidega - kui ikka aastaga kinganumber kolme-nelja võrra suureneb, kulub toitu ka palju.
Vähene söömine on samas teistmoodi tervise näitaja. Ma usun, et vaimsemad inimesed saavad suure osa oma energiavajadusest kaetud loomulikul teel, ilma toitu kasutamata (ennast ma nende hulka ei arva). Lõunamaal on inimesi, kes aastaid üldse toitu ei kasuta, toituvad ainult valgusest. Ja Eestis on ka palju väikseid lapsi, kes puhuti peagu midagi ei söö, on ometi energilised, rõõmsameelsed ja terved. Sedasorti lapsi sööma sundida / meelitada / suunata tähendaks juhtida neid kõrvale nende valitud vaimselt rajalt.

Ma olen nõus, et vanem vastutab toidu tervislikkuse eest ja arvan, et lapsele ei peaks pakutama ebatervislikku toitu. Ma arvan, et ta võiks ise valida, kas ja mida süüa - tervislikkuse piires. Kui laps peaks valima toituda peaasjalikult looduse energiatest, püsides selle juures rõõmus, ärgas ja energiline, siis mulle tundub, et probleem on ainult vanemas, kes seda ei aktsepti.

Laps Eestis ütles ...

Minu jaoks isiklikult on selle tervislikkusega mitu küsimust. Et mis õigupoolest on tervislik?
Ennevanasti arvati, et ühe söögikorra ajal peaks sööma kartulit, liha ja köögivilja, lisaks veel peale võimalikult teistsugust magusrooga, nt kohupiima ja marju. Aga kunagi u 15 a tagasi jõudsid ka Eestimaale lahustoitumise põhimõtted, mis nt mulle sobivad, et süsivesikut ja valku koos ei sööda. Piima ja liha ammugi mitte.
Kellegi arvates on kasvaval lapsel hirmsasti vaja piima süüa (uh, kannatus mu lapsepõlves!), kellegi arvates jälle mitte.
Ühe minu jaoks autoriteetse inimese arvates on Eesti toitumisteadlased Lääne omadest 15 aastat maas. Ja kes ütleb, et need Lääne omadki tõde teavad?
Seepärast ma arvangi, et kui igaüks sööb seda, mida õigeks peab, on asi õige.
Selle mööndusega, et säilitusained, sool, naatriumglutamaat, rohke töötlemine jms on ikka kõigile kahjulik ning kõik, mis looduslik, on kellelegi kasulik. Aga kas laps vajab porgandit või kapsast, seda teab küll ainult tema ise.

Ja seda, kui palju isegi leebe sundimine võib kahju teha, ei tea tegelikult keegi.
Aga see on ainult pool minu praeguse hetke arvamusest, mis võibla homseks on teiseks pöördunud. Võib-olla Sinu lapsed vajavad leebet sundi ka. Kujutan muide siiralt ette, et võibki nii olla. Me keegi ei arene ilma väliste katsumusteta. Kus küll mina ilma valet, ehkki minu vanemate meelest tervislikku toitu söömasundimata oleksin? Vanematel on tõesti teha ka negatiivse katalüsaatori tänamatu töö. Mina tänan kõige eest (kui vähegi meelde tuleb) ja need nö halvad asjad on kohati need kõige paremad.

Laps Eestis ütles ...

Kui see kõik siin kuidagi ülbe peaks tunduma, siis ainult lisan, et ega mina ju Sind ei tea. Ennast tean, nt seda, et sunnin lapsi seal, kus poleks vaja. Olen enda manipulatiivse ja survestava kasvatuse vili ja kuigi ma olen hakanud seda teadvustama, ei ole mul sugugi kõiki vajalikke teadmisi ja oskusi, et ise paremini teha.
Ma tean, et mu vanemad tegid kõik, mis oskasid ja püüdsid oma vanemaid milleski ületada. Nii ka mina. Otsin. Tänan kõigi kommentaaride eest, mis alati edasi viivad - need peegeldused minust just aitavadki mul ennast paremini näha ja seekaudu ehk ka muuta. Ja soovin kõigile otsijatele edu!