Mulle meeldivad Urmas Viigi kujundatud Kerttu Soansi lasteraamatud. Esiteks kujunduse pärast, mis laseb meele lendama ja pakub naudingut. Arendab endagi kunstimaitset näha näiteks A3 suurust pilti riividest või tomatitest või värvilisest õhust linna kohal. Sellest, mis on oluline. Mul on hea meel, et lapsel on selliselt kõneleva pildiga kohtumise võimalus. Iseasi, kas Urmas Viik saab kunagi lastele selleks, kes meie ajal oli Siima Škop. Teiseks meeldib raamat teksti pärast ka.
Näiteks "Mari ja Jüri 10 ametit" on armas raamat voorustest ja väärtustest. Täiskasvanule räägib see ridade vahelt ka meie argipäevast, kui loeme, kuidas kirjanik ei tunne õigekirja või linnapea peab endaga võitlust, et mitte anda pistise eest allkirja kahtlastele tüüpidele. Lapsele ma loodan, et räägib eelkõige sellest, et kõige tähtsam on jääda enesele kindlaks, hoolida ja armastada. Ja sekka mitmest ametist ka, ma usun, et see aitab kedagi ära tunda, mida tema tahaks oma elus teha. Ja ehk ka leppida sellega, et mõni asi ei tule kergelt kätte ka meistritel (meisterjuuksur töötab kogu aeg pühendunult) ning tagasilööke kogevad elus ka andekad ja tublid inimesed (näiteks kellegi eelarvamuste tõttu võib kunstniku töö näitusele mitte jõuda). Ma usun, et see ka toetab last.
Mulle meeldib, kuidas see raamat kõneleb eesmärgist. Et näitleja võib olla eraelus ülimalt tagasihoidlik - mitte tähelepanu otsimine ei tee kellestki kuulsust. Igas loos on tõelised väärtused esikohal, ja nende kõrval ikka ka midagi sellist, mis tuleb ületada. Mulle meeldib, et selline käsitlus on kirja pandud. Kui palju on tavameedias roosa mulli kirjeldusi, justkui koosneks mõne tuntud inimese elu ainult lilledel kõndimisest. Ja justkui see lilledel kõndimine peakski olema eesmärk. Päris elus me ju ei taha tunnistada, et meil on vahel raske, see tundub nii ohtlik, ja vahel ongi ohtlik. Mina ka isiklikest probleemidest pigem vaikin.
Raamat on paras lugemine vast algklassilapsele. Sisu poolest vähemalt. Lugude ülesehitus on keeruline, kirjutaja teeb põikeid möödunud aegadesse ja alles natuke iselugeval lapsel võib olla keeruline neis mõtterändudes orienteeruda. Lauseehitus võtab samal põhjusel natuke ohkama. Et kui sisu on allakümneaastasele mõeldud, siis lauseehitus on kergesti mõistetav vast viis aastat hiljem. Ma loodan, et ma eksin, kui arvan, et vorm saab sisu mõistmisel vahel takistuseks. (Nagu see eelmine lause - iga täiskasvanu ka ei viitsi aru saada, mis ma sellega mõtlin. Võiks ju lihtsalt öeda, et lapsele võiks lihtsamas keeles väljenduda, et ikka oluline kohale jõuaks. Aga mul oli vaja näidata, kui tark ma olen.)
Aga sellele vaatamata lugesin läbi ka selle osa raamatust, mida mul lapsele ette ei õnnestunud lugeda, sest kohe, kui ma raamatu käest panin, luges tema seda edasi. Sisu on seda väärt.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar