Lugesin üle, et meil on varsti sada purki hoidiseid käes. Mitte et see oleks kuidagi eesmärk omaette, lihtsalt ilus arv. Ja meile meeldivad moosid.
Maasikamoosil teeb juba lõhn meele rõõmsaks. Kui ma laps olin, oli meil alati liiga vähe maasikamoosi. Omakasvatatud marjast moositegemiseks ei jätkunud ja juurde neid ka kusagilt ei saadud. Mulle tundus see kohutavalt jama, et me pidime aasta ringi sööma mingit õuna- või vaarika- või tikrimoosi, mis mulle pealegi eriti meeldinud, kui ometi on olemas selline hõrk asi nagu maasikamoos. Ja ma mõtlesin, et kui ma suureks saan, on meil alati nii palju maasikamoosi, kui vaja. Ja nii ongi. Vähemalt minu isu saab täis.
Vaarika- ja mustsõstramoos kõlbab ühtlasi nii haiguste raviks kui joogi tegemiseks, pudru või kohupiima peale nüüd nagunii.
Õunamoosid mitmesuguste lisanditega täidavad kõhtu, kui asjalikumat sööki ei taha. Või on maiustamise isu. Mulle meeldib selline veider moos ka nagu küüslaugu ja tšilliga õunamoos. Seda saab teha üsna vähese suhkruga, sest sõbrad aitavad säilitada ja kõlbab võtta nii verivorsti kui vaniljejäätise kõrvale.
Õunamoosi teen ma ammust ajast masinaga. Lõikan neljast küljest viljaliha südame küljest ära, nagu vanaema õpetas (mõnel pool õpetatakse õhukeste sektorite küljest südant ära lõikama, kohutav ajaraisk!). Siis lasen kõik köögikombainiga peeneks, lasen keema tõusta ja purki. Selle kiire meetodiga saab kolme tunniga kaks viieliitrist potitäit teha (alates õunte korjamisest puu alt ja keldrist purkide toomisest). Aga päris lihtsat õunamoosi meil ei tehtagi, see on liiga igav ja tavaline. Vähemalt piparkoogimaitseaineid panen ikka sisse, siis tuleb jõulumoos, mida külmal pimedal ajal hea keha ja hinge soojendamiseks võtta. Ainuke nö lihtne õunamoos on talviseks koogitegemiseks mõeldud koogimoos, mis kujutab endast ärakeedetud riivitud õuna. Kui päris õuna juurde panna, siis saab sellest kiirelt ja mugavalt päris head kooki teha.
Mulle tundub, et kohalikud marjad ja puuviljad on lastele parem söök kui väljamaised puuviljad, mida on palju kordi mürkidega pritsitud (no ja neid ökomaid toite ei jaksa hästi osta ega viitsi kaugelt toomas käia, pealegi pole mingil viisil öko süüa nt Tšiilist toodud pirne, transpordikulu pärast siis). Nii et moosi- ega mahlasöömisel meil erilisi piiranguid pole. Kommi ja poekooki ikka päris rivitult ei taha lubada, kõikvõimalike lisaainete pärast siis, aga magusaisu ikka mõnel meist kallal käib.
Tomateid keedan ka. Koos peipsi sibula ja õunte ja paprikaga, nagu ikka. Ja mõistagi masinate abil (keedetud tomati-õunasegu lasen saumikseriga peeneks, enne kui maitseained ja sibula- ja paprikatükid lisan). Saab talvel ka head eesti tomatit süüa. Ja pole söögi pärast muret, üks kiirtoit on alati käepärast.
Mulle kohe meeldib, et on palju toitu. Jõuka inimese tunne tuleb peale. Potitäis moosi tundub kuidagi nii väga varanduse moodi.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar