Tasakaal

Kui õhtusöögilauas poeg toiduga tembutama hakkas, küsis isa temalt, kust liblikad tulevad. Selle peale jäi poeg mõtlema ja meenutas, et uss ja nukk on. Ma siis tuletasin meelde, et alguses oli ikka muna. Siis küsis mees, et kust konnad tulevad. Ja köögirätikud. Et kas need tulevad ka munast. Toiduga tembutamine unus koguni, sõnade ja mõtetega on meil täiesti lubatud (ja armas koguni, kui laps tõsimeeli arutab, kas inimestel tulevad rattad, kui nad ära surevad - ja minu pärast arvaku, mis tahes, kolmene ikkagi, millal siis veel arvata*).
Ma mõtlesin, et jumal tänatud, et lastel on ikka isa olemas. Mina olen õhtusöögiks sageli juba nii väsinud, et sedasorti inspiratsioon on otsas. Aga temal see siis just hakkab tulema. Ma mõtlen sageli, et jumal tänatud, et teine vanem ka lastega ikka tegeleb, sest minul üksi läheks nii mõnigi olukord käest ära.
Alles jupp aega hiljem mõtlesin, et see võikski normaalne olla. Et on kaks lapsevanemat ja mõlemad ikka panustavad laste heaollu isikliku suhtluse kaudu. Ma ju ei mõtle, et jumal tänatud, et mu lastel on ema ikka olemas. See tundub nii normaalne ja tavaline, et ema on. Selle eest nagu ei tule pähe tänada. Ei minul ega eriti ka kellelgi teisel.
Ma arvan, et lapse kasvatamiseks on kaks täiskasvanut miinimum. Vaja oleks muidugi tervet küla (jah, ka Sind kõigi Sinu annete ja armastusega oleks hädasti vaja!). Aga kui kaks ikka on, siis üks saab teist tagasi tõmmata või tasakaalustada. Meie lapsed kasvaks ikka mingiteks imelikeks, kui nad ainult ema käe all kogu aeg oleks. Sööks kogu aeg tervislikult, tegeleks "õigete" asjadega ja no mida veel. Nüüd ikka isa vahel laseb neid teleka ligi ja paneb mõne (ilusa, väikestele lastele sobiva, vahel isegi hariva) arvutimängu peale ja pakub vahelduseks natuke ebatervislikumat toitu ka (aga kartulikrõpse ja värvilisi komme ikka mitte), kui mina parajasti süüa teha ei viitsi.
Et elu võiks ikka ilus ka olla.

* Kui päris aus olla, siis mulle tundub see väga asjakohane, et laps ise juurdleb selliste probleemide üle, võibla ka täiskasvanu kaasamõtlemisel. Ja õpib nii elu mõistma. Meie ümbruses on paraku hulk täiskasvanuid, kes kohe, kui lapsukesega kohtuvad, hakkavad talle oma tarkusi sisse toppima. Nii ei kasvatata inimesi, vaid topiseid. Ja neid topiseid on juba niigi palju. Rohkem poleks ühtegi vaja. Aga ei ole ju võimalik täiskasvanud topisele selgeks teha, et las inimene elab ja areneb. Ta on nii täis topitud teadmist, et tuleb arendada ja teebki seda heas usus, et see on lapsele vajalik.
Tipp Ja Täpp