Esimene koolipäev

... sai kenasti mööda. Aktus. Kõned. Lilled. Õhin.
See on nüüd siis tehtud. Nagu ka teine koolipäev, mis kenasti sujus. Kõik on jätkuvalt tore meie koolilapse jaoks.
Mul on tema üle hea meel, tema kooliküpsuse üle. Ja selle üle ka, et ma natuke endast võitu sain.
Viimasel augustiõhtul läksin õpetajale lilli ostma. Valisin ilusa heleroosa gladiooli. Ja oma lapsele kingiks sama värvi hiireherneid. Need lihtsalt meeldivad mulle. Kaalusin klassikat ka, astreid. Aga minu jaoks need kuidagi ei kõnelenud.
Kodus vaatasin neid kõrvuti, ühte kõrget vaasi kõrge lillega ja kõrval madalat väikeste lilledega. Ja leidsin, et nad on sarnased. Õie kuju ja värvi poolest. Ja leidsin, et samuti on sarnased minu laps ja see õpetaja. Keda ma veel küll ei tunne. Aga ikka on kahes inimeses midagi sarnast, kui nad juba kokku on saanud. Kõigis on midagi kaunist. Vaatasin lilli ja mõtlesin, et püüan keskenduda sellele, mis selles õpetajas on head. Ma usun, et see aitab inimestel saada paremaks, kui neis nähakse parimat. Ja vastupidi toimib ka.
Ja mõtlesin, et püüan edaspidi koolisüsteemist paremini mõelda. Ilmselt ei suuda mina seda ümber teha, aga ma vähemalt võin püüda näha selles rohkem head.
See kujund ja see mõte aitab mul paljude oma vinguste mõtetega toime tulla.
Tipp Ja Täpp