Mõtlesin hommikul Postimeest lugedes, kas elatisraha teemal oma blogis kirjutada. Ja otsustasin mittekirjutada.
Mehed mängivad mäkra maksmisest hoidudes ja oma kohustusi mitte täites, naised mängivad mäkra meestele käkki keerates ja lapsed kannatavad. Valu on väga palju. Inimesed tunnevad enamasti omaette seda, mida nad ise tunnevad, ja sageli nad ei teadvusta endalegi, et neil on valus. Nad lihtsalt reageerivad. Teevad midagi oma valu mõjul, lihtsalt reaktsioonina sellele. Seda valu, mida nad põhjustavad oma kaasale või lastele, inimesed kahetsusväärselt sageli ei märka. Nii on suur osa inimesi oma valu ja oma õigust täis ja maailm valutab nende hooletute tegude tagajärgedest. Aga keegi ei vastuta. Ei iseenda ega oma tegude eest.
Ma mõtlesin, kas kirjutada siin blogis sellest valust. Ja otsustasin, et ei kirjuta. See valu hakkaks paljudes inimestes kaasa kõlama ja sissekande kommentaarium saaks varsti karjatusi täis ja hakkaks üle ajama. Ma mõtlesin, et pigem mitte. Las mu blogi olla parem selline vaikne rahulik kohake, kus ma saan käia mõtteid mõlgutamas ja mõne mõttekaaslasega vahel ka mõne mõtte vahetada. Valutamise jaoks on terve maailm ja internet lai. Küllap see valu saab mind nii ehk naa kätte, kui vaja. Kui miski minus ootab välja valutamist.
Mina tahaks pigem ikka kirjutada sellest, et naise töö on armastada. Oma meest ja oma lapsi ja ennekõike ikka iseennast. Naise töö on luua toetav keskkond, kus nii temal kui mehel ja lastel saaks mõnus olla. Kus inimeste vajadused saaks rahuldatud. Kus saaks toimida koostöö. Mehel on ka selles loos miski asi ajada, aga neid meesteasju ma suuremat ei jaga - puudub kogemus.
Kui armastuse töö on tehtud, soodus keskkond loodud, vallutab armastus varsti kogu planeedi ja pole vaja arutella elatisraha maksmise üle, sest mees tahab olla suuremeelne ja toetav - see on tema võimalus selles projektis osaleda. Ok, meestega on miskid lood, mida ma täpselt ei jaga, olgu see veel kord üle korratud. Aga kuni armastuse töö on tegemata, tuleb meil ilmselt kohtuda selle valuga, mida armastusest lahus olemine nii meie endi kui meie lähedaste jaoks tähendab.
Jah, mõneti on lugu nii ka, et ega söönu näljast ei mõista. Kui ma peaks puuduses vaevlema ja nägema oma laste kannatusi, siis ma neid lugusid siin ei kirjutaks. Ma võibla vihkaksin kogu maailma, kes mulle selliseid kannatusi valmistab. Ja selle vihkamise läbi läheks mu elu veel palju koledamaks. Vaesus teeb inimesi tigedaks, olen kogenud.
Ega ma oskagi muud midagi selle kohta öelda. Kui sedagi. Pigem mitte.
Tipp Ja Täpp
9 kommentaari:
naise töö on armastada - aga kui kaua sa jaksad, kui vastu ei saa?
Ja nii see ongi.
Kui mees ajab meeste asju ja naine ajab naiste asju, siis on lastel nii isa kui ema. Ka juhul kui perekonnaasjast asja ei saanud.
Vastasel korral ongi nii nagu kirjutad, et lahkuminekul ajab igaüks oma asja aga lastest pole tegelikult kummalgi asja.
Armastust ei olegi vaja vastu saada. Nii otseti küll mitte, et mina armastan sind kaks tundi või kuuesaja krooni eest või pesen su sokid ära ja sina nüüd armasta mind ja vii laps lasteaeda. See ei ole minu meelest üldse armastus, vaid midagi muud.
Armastus on pigem midagi sellist, et lihtsalt oled ja tunned armastust ja ei küsi iial iial, kas Sa üldse kunagi selle eest midagi saad.
Mitte midagi ei küsi. Lihtsalt oled, ja armastad.
Ja jõud ei lõpe iial iial, sest armastus annab jõu. Jõud lõpeb alles siis, kui lõpeb armastus. Siis ma arvan, et on kõige parem luua endas uuesti tee vabaks armastuse jaoks. Targad räägivad, et siis tulevat need maised asjad ka, mida inimesed vajavad (aga ihalused jälle panevad sageli armastuse tee kinni).
Ma siin uurin just parasjagu seda armastuse asja, ja olen leidnud vähemalt mõned sellised arutluskäigud Mira Kirshenbaumilt:
"Armastus on müsteerium, mille ees me tunneme aukartust. Aga ma tean (ja loodan, et olete minuga nõus): kui armastusel on mingi funktsioon, siis peab ta olema meie teener, mitte meie valitseja. Armastusel on meie elus oluline osa, aga me ei ole tema orjad.
/.../
Et aru saada vajalikkusest panna armastus perspektiivvaatesse, mõelge olukordadele, mis on meile kõigile tuttavad ja millele mina olen terapeudina kohustatud osutama. Ma räägin nendest juhtudest, kus meest või naist piinatakse kohutavalt, alandatakse või muidu kiusatakse, aga ikkagi ei võta ta midagi ette. Miks? "Ma ei saa midagi parata," vastavad nad. "Ma armastan teda." Ja me kõik oleme kokku puutunud juhtumitega, kus näib, et keegi on väga heas abielus kellegagi, kes tundub väga hea peartiina, ja ometigi lähevad nad lahku. Miks? "Ma ei saa midagi parata, ma lihtsalt ei armasta teda enam."
Armastus võib liiga sageli olla trumpässaks teie suhetes, võttes tähenduse igalt põhjuselt. Kui paneme armastuse väljanäitusele, võib see meid lolliks teha.
/.../
Kas tahate tõesti avada oma südame armastusele, mis ei lase teil näha tõde oma suhte kohta? Kui teie suhtes oli põhimõtteline lahkheli, siis on see juba lõppenud ning ei elustu enam kunagi - mis kasu on siis armastusest, mis ei lase teil seda näha?"
S.t. armastus on tore asi, aga kui ikka teine pool sellele tõesti ei vasta, siis üksinda suhet üleval ei hoia, vaid tekitatakse ainult teises osapooles süütunnet temapoolse armastadasuutmatuse üle - ja sellest võib elu pigem maapealseks põrguks muutuda. Armastus peab samuti kahepoolne protsess ja pingutus olema, mitte ainult "naise töö".
Armastust on ilmselt väga palju sorte. Need siin on mulle tundmata, kuid ei tekita ka igatsust neid tundma õppida. Küllap siis igaühele oma.
Iseasi, et millele siis sedasorti partnerlust üldse üles ehitada, kui armastuse eeltingimuseks seatakse, et teine pool armastab kaasa või võtab minu armastuse vastu?
Mulle tundub, et armastus on kas tingimusteta või pole teda üldse. Minu jaoks on see võimelisus kogeda kauneimat ja võime seda jagada.
(Aga kui vastu ei võeta? Kas pole see, et "ei võeta vastu" mitte kriitika teise inimese aadressil, kes ei reageeri nii, nagu meie sooviksime? Meie hinnang ütleb, et ta ei tee selle minu armastusega seda, mida oleks vaja teha... minu arust. Ega minu mees ka muide ei tee sageli seda, mida mina tahaks. See on teine jutt, mida siin blogis ei kirjutata.)
Aga võibla need teised asjad on
ikka ka armastused. Pime armastus ja ahviarmastus nt. Võibla on olemas ka ussiarmastus (ussimeelse naise lipitsus) ja sussiarmastus (tuhvlialuseks tehtud mehe vastu suunatud leige tunne). Mitmekülgsus on tore. On, mille vahelt valida.
Minu nägemise järgi armastus, mis mõistab, et teda vastu ei armastata, või armastatakse väga väärastunud ja isekal moel (kord peksan, siis silitan, nagu tuju tuleb), laseb teisel minna, lahkub temast, mitte ei hakka paaniliselt pingutama, et võimalusel veelgi rohkem armastada ja seeläbi ehk ikka kuidagi mingit moodigi teiseni jõuda lootuses temas siiski äratada vastuarmastust. SEDA mõtlen ma vastuarmastuseta armastuse osas. Sest armastus mis NÕUAB vastuarmastust, muidugi ei ole enam päris eetiline armastus selle sõna paremas mõttes. Sa ei saa sellist asja nõuda, kuid sul on õigus seda oodata. See, kuidas vastuarmastus väljendub, on juba iseasi. Ei pea ju väljenduma täpselt nii nagu üks pool tahab - ja omakasupüüdmatu armastus aktsepteerib ka erisusi selles vallas. Kuid kui vastuarmastust kohe üldse ei ole, on vaid ükskõiksus ja võibolla mõningane harjumus - siis ei ole mõtet oma armastusega teist ahistada.
Mitmekesisus muidugi on, kuid tegelikult oleks nende eri sorti tunnete nimetamiseks õigem tarvitada muid sõnu, sest armastuse nime väärivad neist vähesed.
S.t. päikesekiisu nimega kommenteerisin mina tegelikult. (Olin tolle kontoga sisse logitud parasjagu.)
Trulla, mul on hea meel, et Sa aitad mul sellesse teemasse süveneda, ma muidu oleks sellest põgusalt üle libisenud.
Kahtlemata ma olen nõus, et endast hooliv inimene ei lase end kehvasti kohelda. Ja sellega olen eriti nõus, et neid teisi asju ei peaks nimetama armastuseks. Nende õige nimi on ikka hirm üksijäämise ees või kaassõltuvus või manipuleerimine või enesepettus. Ja armastusega ei ole neil tegelikult mingit muud pistmist, kui ehk see, et sageli üritatakse neid ebapuhtaid tundeid ja käitumisviise armastuseigatsuse loori taha varjata.
Ja minagi olen kogenud, et mõni inimene ei kuule iial, mida ma tegelikult ütlen, ta kuuleb ainult enda mõtteid ja kõik, mis mina ütlen, muutub tema peas mingiks moonutiseks, mil pole minu algse sõnumiga mingit pistmist. Ja ma tõesti ei saa sinna midagi parata.
Ma arvan, et kui katkestada sidemed selliste inimestega ning puhastada oma tundeid, siis vabaneb hulk ruumi minu elus ning selle täidavad teistsugused mõtted, tunded ja ka inimesed. Puhtamate tunnetega inimese ellu tulevad puhtamate tunnetega inimesed. Sellepärast ikkagi ma arvan, et on mõtet keskenduda armastusele ja jätta hirm seljataha.
Need valikud on igaühel oma teha.
Selline sõnum tuli listist. Ja see arusaam on sarnasem minu ettekujutusega sellest, mis on armastus. Ja ma ei kujuta ette, selline armastus võiks kunagi kellelegi koormaks olla. (Aga kuidagi ikka saab, küllap alati vist.)
Opening Doors Within
Eileen Caddy
7. juuli
Sa ei saa öelda, et armastad Mind, ja vihata oma kaasinimesi, sest armastus ja viha on nagu õli ja vesi – need ei segune. Kui sa tõeliselt armastad Mind, siis sa armastad oma kaasinimesi. Te armastate üksteist. Teil on vastastikune kaastunne ja mõistmine. Kui te armastate üksteist, siis te armastate Mind. Need on nii läbipõimunud, et neid pole võimalik eraldada. Kui suur on su armastus kaasinimeste vastu? Kas sa oled valmis välja astuma teise hinge eest? Armastust ei pea väljendama sõnadega – seda on näha ja tunda tegudes. See kiirgab sinust. Armastus on vaikuse keel. Seda võib mõista ja vastu võtta sõnagi lausumata. See on rahvusvaheline keel, mida mõistetakse südame, mitte mõistusega. Pole oluline, mis rahvusest sa oled, sa võid alati edasi anda armastust ja vahendada seda täielikus vaikuses. Sinu silmad, süda, suhtumine, kogu sinu olemus võib edasi anda, mida sa tunned teise hinge vastu.
Postita kommentaar