Eelmise, sinivereliste teema lisanduseks nimetan, et selles vallas on mu mõtlemises aegade jooksul mitu muudatust olnud. Lapsena joonistasin kuldkroonidega printsesse nagu väiksed tüdrukud ikka.
Natuke hiljem jõudis mu teadvusse, et nõidu pole päriselt olemas ja siis ma tükk aega kahtlesin, kas kuningannasid ja printse on või mitte. Mulle öeldi küll, et Rootsis ja Inglismaal on kuninglikku rahvast, aga ma hästi ikka ei uskunud. Minu jaoks need olid muinasjuttude tegelased ja päriselu midagi muud.
Veel vanemana hakkas siniverelisus mulle üldse vastumeelseks muutuma, kuigi kuningate olemasolu aktseptimine polnud enam probleemiks. Mulle tundus, et siniverelised (juba see sõna kõlab minu jaoks ülbelt) on ennast teistest paremaks pidavad inimesed, ja tegelikult pole paremaid inimesi olemas. Et see on mingi tobe inimeste leiutatud fiktsioon. Võibla on selle arusaama kujunemises oma osa ka sotsialistlikel ideaalidel (mitte küll sotsialistlikul tegelikkusel, kus paremad inimesed olid täiesti enesestmõistetavalt olemas), mis mu murdeiga saatsid ning loomulik kohastumissoov leidis sellele sellise väljundi?
Aga läks veel aega ja ma hakkasin valitsemisse uuel viisil suhtuma. Enese ja oma elu valitsemise tipuks tundus võimalus olla oma elu kuningannaks - selles väljendus soov olla ise oma elu meister ja oma õnne sepp. Ja midagi sellest suhtumisest on tänini alles. Üks kord aastas tahan ma olla kuninganna. Siis, kui ma kolm kuud järjepanu moosi keedan.
Kui ma tõstan pliidile potitäie punaseid maasikaid, mis lõhnavad nagu maasikad, siis ma tõesti tunnen end kuningannana. Potitäies maasikates on mingi tohutu rikkus ja vägi ja võim. Puulusikaga moosi segada, seda purki tõsta. Milline võimalus. Ma tunnen end tõesti maasikakuningannnana.
Nii et natuke ikka saavad unistused teoks!
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar