laupäev, 5. juuli 2008

Printsessipõlv või mitte


Seisin nõutult raamatupoes ja vaatasin Valguse kirjastuse "Printside ja printsesside" raamatut. Kas kinkida see lapsele, kelle peres printsessikultusest eemalduda püütakse ja nt barbied on keelatud?
Ühelt poolt ma mõistan, et barbiendus on välja mõeldud tibikultuse aluspõhjaks ja tibindus ei meeldi mulle ka. Ma lihtsalt ei toeta asjadekeskset eluviisi ja püüan oma lapsi ka sellest eemal hoida.
Aga printsessiiga on minu jaoks midagi muud. Oma tütre haldja- ja printsessipõlve jagades ma näen, et see on arhetüüpsete naiselike rollide läbitunnetamise aeg. Ma ei osanud sellest ennemini ise ka suurt pidada, sest ega minu lapsepõlves peetud seda rolli ju mikski. Õige tüdruk tegi kõiki asju koos poistega, ja muidugi natuke paremini. Emaroll oli kodumängus tüdrukute pärusmaa, kuhu poistel asja polnud, sõjamängud oid poiste mängud, ning sellega sooline eraldamine ka piirdus.
Praegu ma vaatan neid haldja- ja printsessimänge ja leian, et need on ka soolise eneseteadvuse leidmisel väga väärtuslikud. Sedasorti mängudes avaldub üsna teistlaadi naiselik alge kui emarolli kaudu. Naine kui valguse kandja ja truu armastaja. Ema kui hoolitseja. Mulle tundub, et minus on midagi puudu, et mina neid mänge omal ajal mängida pole saanud ja mul on hea meel, et mu tütar saab selle kogemuse.
Aga mõnes peres nähakse sedasorti naiserolli ka allaheitliku ja vähe läbilöögivõimelisena. Minu arusaamise järgi teiste inimeste arusaamast. Emantsipeerunud naine teeb ju igal alal meestele tuule alla ja muusuguste naiselikuks peetavate kvaliteetide harjutamine võib seda hoogu maha võtta. Või tundub see ehk lihtsalt nõme naisele, kes ise elab oma toimekat tööelu paljude inimeste suunajana ja peab seetõttu pealikuelu soovitatavaks ka oma tütrele?
Kas nt "Metsluikede" lugu õpetab universaalseid naiselikke väärtusi nagu armastus, truudus ja pühendumine või räägib see pimedast eneseohverdusest, mis võib halvasti lõppeda (kui vennad poleks luikede kujul Elisale appi rutanud - tehes sellega ise väga ennastohverdava teo, siis oleks nende armas õde tuleriidal nõiana põletatud)? Sama võib küsida "Pöial-Liisi" kohta.
Ja nii ma seisin seal raamatupoes ja mõtlesin, kas selle raamatu kinkimine sellisesse perre täiendaks nende kasvatuspõhimõtteid või seisaks sellele risti vastu? Sest ühest ja samast loost kuulevad eri inimesed sootuks erinevaid asju, igaüks oma kõrvade järgi.
Veel printsesside teemal.
Tipp Ja Täpp

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

raamatut ma lugenud pole, aga mind isiklikult ajas lapsepõlves marru see, et poiste elu oli palju huvitavam. poiste mänguasjad olid palju lahedamad. poiste mängud olid põnevad.

uuringud on muuseas ka tõestanud, et lapsi arendab rohkem käeline tegevus (nt konstruktorid, legod jms) kui nukkudega edasi-tagasi heljumine.

ja mis selles siis halba on, kui naine kõigega hakkama saab ega iga asja peale ära ei minesta või kiljuma ei hakka? ma ei salli õpitud abitust - soost olenemata.

Anonüümne ütles ...

Kas mitte käeline tegevus+ konstruktorid ning nn. hõljumine erinevaid asju ei arenda? Ses mõttes pole üks eelistatavam kui teine, oleneb mida selles uuringus näha sooviti.
Mulle meeldis muide nukkude juures eelkõige võimalus neile maju sisustada ja ehitada ning kleite kokku körtsida- konstrueerimine siis vist ;)

Laps Eestis ütles ...

Unihiir, kas keegi segas Sul neid mänge poistega koos mängimast? Mina mängisin küll auto- ja ehitamismänge ja ronisin puude otsas ja see oli normaalne. Aga siis kord tuli vanematele külaline, vanem härra, kes arvas, et viienda klassi lõpetanud tüdrukud on juba noored daamid, kel enam ei sünni puu otsa ronida. Ja siis ma enam ei roninud. Sinna mu lapsepõli lõppes. Aga muidu mul olid oma konstruktorid ja värgid ka. Mängisin.
Nojah. Praegu ma saan mõneti ju ka remonditööde (juhatamisega) hakkama, aga asi on kaugel sellest, et ma selle võimaluse pääle vaimustusest kiljuma hakkaks. Kui saaks, ei teeks üldse. Heljuks oma lastega ringi ainult. Mängiks kuningannat.

Ja mulle meeldis ka nukkudele riideid teha - tikkisin ja jändasin ikka üsna põhjalikult. Aju arenes, mis mühin (tikkimine on ju peen käeline tegevus). Nüüd on selline tark aju, nagu siin näha on ;-)
(icicic)