Ma ütlesin perele, et mul on hädasti vaja jalutama minna. Mees noogutas ja võttis lapsed oma peale. Panin ilusa kleidi selga ja ukse enda järel kinni.
Läksin aeda. Võtsin jalad lahti ja seisin paljajalu maa peal. Panin ühe taime mulda ja siis kitkusin mõnda aega naate. Hea oli rahus kitkuda. Keegi ei roninud samal ajal kuhugi posti otsa kõõluma ega vajanud muud moodi mu tähelepanu. Mõnus.
Ma loodan, et kõik said seda lugu lugedes aru, kui hädasti on vaja noorel emal väljas patseerimas käia. Ja uskumatu endalegi, kui väga mulle on pärast emaks saamist hakanud kodutööd meeldima. Kasvõi need kõige tüütumad.
Meenus see vana Lenini anekdoot, kuidas Lenin ütles Krupskajale, et läheb armukese juurde, ja armukesele, et on Krupskaja juures. Ise aga läks raamatukokku ja muudkui kirjutas.
Veel ma olen mõelnud, kui mõnus on täiega olla laste juures. Või süvenenult koristada või süüa teha. Kui on vahel võimalik ühte asja korraga teha. Internetis kolamine ja toksimine lõhub selle idülli juures midagi olulist. Aga midagi selles on. Et peab siin toksima.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar