Koolitants 2014

Ma olen proovinud selles blogis mitte teemasid korrata, kui ühest asjast on juba kirjutatud, siis aitab küll, lõputu enesekordus on tüütu lugeda ja mõttetu kirjutada. Koolitantsust olen varem ka juttu teinud (2013 ja 2012), aga emotsioon oli taaskord võimas ja meeldiv, nii et ei raatsi kirjutamata ka jätta. Kahju, et ei saa mitmesaja noore tantsuinimese energiat kirja panna, jäädvustan vaid mälestuse.

Käisime laste-, vaba- ja Eesti-teemaliste tantsude finaalkontserdil, nagu ikka. Tütrega käisin esimest korda sellel etendusel seitse aastat tagasi ja poeg sai tänu suurele õele vist nooremaltki kaasa. Teine kontsert on estraadi-, tänava- ja poptantsude kontsert. Sinna ma pole kunagi tükkinud. Aga tuleval aastal võibla läheme, pojale meeldiks kindlasti, rohkelt rütmi, tempot ja värve, teistest ma pole nii kindel.

Omal veidi erineval moel on kõik need kolm meie nähtud tantsukategooriat vabad tantsud, väikesed sõltumatud maailmatõlgendused. Koolitantsu finaali pääsevad ainult väga head tantsud, ligi kuuesajast tantsust valitakse välja 34 ühele ja umbes samapalju teisele kontserdile. Nägime 34 huvitavat, ilusat, omalaadset maailma kõrgetasemelises esituses. Mulle meeldib lasta oma maailmal sellises keskkonnas avarduda ja siirduda üha uusi maailmu looma. Hing ja vaim tantsivad mõttes kaasa.

Seekord tundus olevat rohkem vene autorite ja juhendajate tantse. Venelaste tantsud on balletilikumad, eestlaste tantsudes sagedast uussiirast kohmakust nemad ei armasta. Ja on muidu ka erineva moega tantsud, ikka need vene rahvatantsust pärit pealiigutused, mida eestlased ei tee. Mulle meeldib, et oli erinevat. Tabasin end mõttelt, et minu poolest võiks olla veel mõne teisegi rahvusrühma tantse (kas see on lapsepõlve rahvaste sõpruse ideoloogia mõju või lihtsalt vahelduse vajadus ja uute kogemuste igatsus?). Erinevus rikastab.

Seekordsed Eesti-teemalised tantsud meeldisid rohkem kui varasemad. Rehasid polnud enam üheski tantsus, ei ole 2014 Eesti noore teemaks enam arhailised maatööd. Selle asemel tantsiti söögilaua ümber ja pesti pesu (arhailisel moel, plekkkausis). Tänapäeva elu kajastus mobiilitantsus ja elati kaasa poliitikale. Mulle meeldis hästi tants nimega „... ja näe vaeva”, vaevanägemine on ju väga eestlaslik ja lapsukesed, hallid ürbid seljas, tassisidki üksteist süles ja seljas, igati vaevaline tegevus. Hästi äge oli setuteemaline tants – just see teistmoodi maailmatunnetus ja elamus, mida mina minitantsuetenduselt ootan. Paar ilusat klassikalisemat Eesti-teemalist tantsu oli ka, jaanipäeva ja leivateemaline tants. Kokku sai minu meelest terviklik ja mitmekülgne pilt tänapäeva Eestist.

Järgmisel pühapäeval kl 18 on Koolitantsu paremad palad (kuidas need küll välja on valitud?) ETV2-s.

TJT