pühapäev, 11. mai 2014

Minu emadepäev



See blogi on siin väheke roosamannaks läinud. Kirjutan vahelduseks ühe teistsuguse loo ka, oma tänasest emadepäevast. Nagunii ei viitsi keegi seda idülli enam lugeda, üheülbaseks läheb. Ja ega ju ei usu ka, et kellelgi võiks elu kogu aeg lill olla. Mina küll ei usu.

Tänane hommik algas juba eile õhtul. Minul algavad hommikud sageli eelmisel õhtul. Käisime poja ja tema sõbraga kinos metsafilmi vaatamas. Mul oli kange isu see ära näha ja võtsin siis ettekäändeks lapsed kaasa. Oligi sellist sorti loodusfilm, nagu neid võiks rohkem olla, koostööst ja tasakaalust (vrd "Elu ja võitlused"). Pärast küsisin poiste käest, kas nad pigem oleks tahtnud linnas kinos käia või selle kolm tundi mängida. Naabripoiss arvas, et filmi näha, oma poiss, et oleks pigem tahtnud mängida. Selle peale arvas naabripoiss, et homme saab ka ju mängida. Nojah, helistame siis hommikul. Õhtu lõppes varakult, lugesin pojale unejuttu („Minu maailmameri” on tore, meeldib mõlemale lapsele) ja jäin ise ka kohe magama.

Hommik algas vara. Poeg oli ka enne poolt kaheksat ärkvel. Ja tal oli mulle äge kaart, mille ta varsti märkaski mulle üle anda. Tütar seevastu oli öösel euroviisut vahtind ja ma tahtsin, et ta saaks välja magada. Niisiis tegelesin ja mängisin pojaga peagu kümneni välja. See oli ka üsna viimane piir, ma ei viitsi eriti lastega mängida. Mängimiseks on neil isa ja vanaema ja vanaisa, jumal tänatud. Hommikusel tunnil on kuld suus, tahaks omi asju teha. Panin pudru pojale kaussi, ütlesin, et söögu ja mingu välja mängima ning läksin suurde poodi. Olin üsna  kaua ära. Tagasi tulles oli puder kausis alles ja poeg nördinud, et tahab sooja putru ja üldse on miski pahasti. Sai siis see külm puder mujale ja soe puder tema kaussi ja minul paha meel, et ta sellise asjaga ise ära ei tegele, kuigi saaks ju hakkama küll (miskipärast nad eelistavad, et mina neile toidu serveeriksin ja enamasti see meeldib mulle ka, aga eks ma olnud ka näljane ja pahur, et asjad ei edene nii, nagu mulle meeldiks). Kuigi lilled olid vahepeal lauale saanud. Ütlesin enne poodiminekut, et nad võiks mulle aiast paar tulpi tuua, need on praegu nii väga ilusad. Nojah, kust nad ikka ise peaks seikse asja peale tulema, keegi peab ütlema. Tavaliselt ma ei tahagi, et mulle lõikelilli kingitaks, aga täna just tahtsin. (Jonnin nagu väike laps, mõnikord on lihtsalt selline tuju.)

Lapsed pidanuks selleks ajaks juba mu vanemate pool olema. Aga poeg eelistas sõbraga mängida ja tütrel oli homseks kaks referaati teha. Tulevaks nädalaks on tal kokku kolm referaati ja kolm muusikakooli eksamit, neist viiuli eksamiks võiks harjutada ka, igapäevaselt. Pakkusin juba varem, et teen ta arvutitööd ise ära, et saab ikka nädalavahetusel välja ja puhata ja elada, aga tütar polnud sellega päri. Nüüd siis ohkab ühes ja teises kohas ja töö ei edene. Mul on tast jube kahju – õitsev maikuu on ümberringi ja vihale ajab ka. Mina ka ei saa niimoodi päeva nautida ega omi asju teha.  Vähemalt rahus mitte. Helistasin siis emale ja ütlesin, et nad praegu ei tule. Ja rikkusin sellega oma ema päeva ka. Ta küll lausa ei ütle, aga vahel mulle tundub, et ta ikka tahaks, et lapsed tulevad. Vähemalt ei meeldi talle ootamatud muudatused. Võib-olla tal oli mingi parem lõunasöök plaanis nt.

Läksin siis pahase meelega kodupoodi, et vaadata, kas seal on mõistlikus konditsioonis suvekõrvitsat – ei olnud. See mu päästiski. Tavaliselt lepin sellega, mis ühes poes on, aga seekord tahtsin kindlasti suvekõrvitsat ja läksin siis jala kolmandasse ja kaugemasse poodi. Tee peal tükkis ikka haledus kangesti peale. No kas ma siis sellist emadepäeva tahtsin. Lasteraamatutes on ikka täitsa teistsugused emadepäevad. Lapsed teevad kooki ja koristavad tuba. Tuba võiks meil tõesti koristada. Olen paar päeva end kehvasti tundnud ja tuba on, nagu üks koristamata tuba ikka. Köögis mees miskit toimetas (aga...). See haledus kõige selle emadepäevanduse üle läks päris suureks ja naljakaks kätte ära. Kui illusioonide ja ideaalide kütkes üks inimene ikka olla võib. Läheks sõidaks minema kõige selle koleda maailma, eelkõige siis iseenda eest, aga ei saa ka, pean ikka pärastpoole oma emale külla minema. Nii et ära sõita ka ei saa. Selline üksikvangistus iseenda sees.

Kolmandast poest sain lisaks ka talutavat porgandit ja maasikaid ja mureleid ja kõndimine aitas rahu tagasi. Asun siis esimese referaadi kallale. Ja tütar hakkas viiulit mängima. Seda on nii väga hea kuulata, iga mu keharakk ohkab õnnelikult ja rahuneb.

Aga teile ilusat emadepäeva! Igaühel on ju kuskil ema.

TJT

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Normaalne elu, ära tüütavad need "Pere ja kodu" stiilis klantspildid.

Anonüümne ütles ...

Mida ütleb siis waldorfpedagoogika lapse eest referaadi valmistegemise kohta? Vanakooli pedagoog paluks lapsel õpetajaga rääkida, ajapikendust küsida ning töö ikkagi ise ära teha.

Laps Eestis ütles ...

Normaalne...? Selle üle mõtlesin kohe pikemalt järele - aitäh!

Kui minu elus selliseid asju juhtub, siis justkui oleks normaalne, aga ma ei taha sellist normaalsust. Ma olen kakskümmend aastat teadlikult tegelenud uue ja parema normaalsuse loomisega. Normaalsuse piirid ei pea jääma sinna, kuhu nad kord kukkusid, me saame uuesti valida.

Seepärast reklaam ühele pühapäeval toimuvale meditatsiooniüritusele, mille eesmärgiks on just selliseid äpardunud normaalsusi muuta, osaleda saab ka Skype'i vahendusel.
Tegelikult ma tahangi elada ilusat elu (probleemid on seal ka, aga sisukamad ja need on ka ilusamad).

(Lisan eraldi kommentaaris, sest muidu saab liiga pikk.)

Laps Eestis ütles ...

PEREPROGRAMMI TERVENDAMINE

Kas oled kogenud olukorda, kus küll püüad oma partneriga rääkida, aga sõnad nagu ei jõua kohale? Olukorda, kus tundub, et kõik on juba läbi räägitud, perenõustaja juures käidud, olemas on mõlema soov midagi muuta, aga suhe ikka ei parane? Olukorda, kus oled ühe suhte lõpetanud ja jõudnud järgmis(t)ega ikka samasse punkti? Olukorda, kus näed, et kordad oma vanemate kehva suhtemustrit?

Asjad ei saagi toimida, kui programm e mõttemuster Sinu sees on suuremal või vähemal määral vigane.

Mulle on näidatud, et energeetilises plaanis, selles peenes energiate korrapärasuse, loogika ja sarnasuste külgetõmbe maailmas võime endid vaadata kui arvuteid, mis töötavad CD-de pealt. Näiteks peresuhete jaoks on meil eraldi CD, mida võime nimetada PEREPROGRAMMIKS. Tegelikult on see muidugi meie mõtete, suhtumiste ja kogemuste kogum, mille oleme eelnevatest eludest kaasa võtnud ja nüüd lihtsalt "töötame" selle järgi. Kuid kui seda ühte meie oma mõttemustrite kogumit konkreetse CD-na vaadata, siis saab sellega tööd teha e seda parandada üsna edukalt.

Olen vaadanud, et osad meie CD-d on lihtsalt muljuda saanud, mõned on väga ära kriimustatud ja mõned on hoopis tükkideks murtud, kuid me elame igapäevaselt nende järgi ja püüame oma elusid, mis tulevad nende katkiste plaatide pealt, tervena elada...
Aga see ei ole võimalik. Universumi seaduste kohaselt tuleb kõigepealt meie sisemaailmas meie energeetilised mustrid e needsamad programmid ära parandada ja siis hakkavad muutused ka jämedamakoelises maailmas e meie füüsilistes eludes kajastuma. Teistpidi ei ole võimalik.

On võimalik ennast tahtega sundida õigesti käituma ja siis VÕIVAD mõned mustrid ka muutuda, kuid enamasti inimesed mingi aja pingutavad ja siis langevad oma vanasse käitumismalli tagasi. See tagasilangus näitabki, et peentasandil muutust ei toimunud või oli see väga väike. Seega on mõtekas parandamist alustada peenenergeetika tasandilt.

Nagu juba ütlesin, enamik vigastusi meie esialgselt ideaalsetesse programmidesse on tekkinud meie eelnevate kehastuste jooksul (85–95% üldiselt), selles elus me suudame oma programme üsna vähe rikkuda... või tervendada... kui me just spetsiaalselt midagi ette ei võta... :)

Miks mõnedel inimestel toimivad peresuhted hästi? Sest nad on sündinud tervete või enam-vähem tervete programmidega. Miks meie ühiskonnas on nii vähe hästitoimivaid peresid? Sest me oleme pärit väga vägivaldsest minevikust – kui palju oleme me kogenud sõdu jms inimeksistentsi jooksul! See kõik on oma jälje jätnud, vaid vähestel on õnnestunud sellise (inimkonna) mineviku juures tervena sündida.

Sellel PEREPROGRAMMI TERVENDAMISE päeval me paneme meie kõikide pereprogrammid Looja ette ja palume neid parandada.

Valguspalved on nagu rännakumeetod – me näeme meditatsiooni käigus oma minevikku ja saame seal vead ära parandada.
Valgusalved on ka nagu teetatervendamine – me läheme sellele samale kõrgele ja peenele vibratsioonitasandile ning see valgus tuleb ja tervendab selle, mida me palume tal tervendada.
Valguspalved on palve ja juhitud meditatsioon koos, juhtimine tuleb kõrgemalt poolt, algallikast.
Valguspalved on kõige tervendamise meetod (suhted, tervis, materiaalne olukord), mida saad (ja on vägagi soovitav) kasutada ka ise. Kui oled seda ühe korra proovinud (näiteks koos minuga), siis võidki seda juba ise ka teha.
Valguspalvetes ei saa midagi valesti minna, sest Sa ei tee mitte midagi ise, Sa vaid PALUD, ja kõik hakkab juhtuma!
Ainus tingimus valguspalvete kasutamiseks on usk, et Looja on olemas (või keegi kõrgem), kes Sind aidata saab.

Armastusega,
Signe

PEREPROGRAMMI TERVENDAMINE toimub pühapäeval, 18. mail kell 12.00–17.00 Tallinnas, Valguse Ruumis, Tondi 8A. Osalustasu 12 €.
Osaleda saab ka Skype’i vahendusel – kui Sinu süda on Loojale avatud, pole oluline, kus Sa viibid, Tema tervendav valguse energia jõuab kohale.

Osalemiseks registreeru Valguspalved@hot.ee

Laps Eestis ütles ...

Lapsele referaadi valmistegemise kohta... ma ei tea, mida waldorfpedagoogika ütleb. Mu lapsed käivad tavakoolis ja ma olen waldorfpedagoogikast kaugenenud. Need kursused ja loengud, kus omal ajal osalesin, olid pigem eelkooliealiste laste arengu ja sobiva keskkonna teemadel. Varem ma arvasin ise ka, et laps peaks oma kodutööd ise ära tegema, see praegu seisukoht on mulle endale ka veel uus.

Mul on ettekujutus, et waldorfkoolides ei anta nädalavahetuseks kodutöid (mingeid ikka antakse) ja kindlasti ei anta kahte referaati üheks päevaks. Praeguses olukorras oli seda lihtsalt liiga palju ja teise referaadi tegi tütar ise valmis. Edasilükatud töö oleks ikka hinges koormaks olnud ja stressi teinud. Nüüd jõudis laps ka jalgrattaga sõita ja vanaemale külla minna. Puhkus ja terviklik elu on olulisem ja päris kindlasti meeldib kool lapsele rohkem, kui kodutöödega üle ei pingutata.