Aeg-ajalt tuleb mul tahtmine kirjutada siia sellest, kuhu kaob koduemade aeg. Nt siis, kui vanasti Perest ja Kodust lugesin usinate tööl käivate emade päevast. Ja siis, kui meedia räägib sellest, kuidas inimesed end närviliseks ja tigedaks ja hoolimatuks kiirustavad. Ja just siis on mul ka hirm seda teha: hirm erineda. Sest tundub, nagu meil oleks vaikimisi heakskiidetud see kiirustav närviline eluviis ja rahulikum ja tasakaalukam kuuluks justkui luuseritele.
Jah, olen kuulnud sedasorti arvamusi, nagu kõrgharidusega naine peaks olema kohustatud oma haridusele vastavat tööd tegema, sest selleks talle ju see haridus on tasuta antud (minuvanustel enamasti ikka riigi raha eest). Ja et kui naine ei tee laste kõrvalt tööd, siis ta lihtsalt ei oska oma aega jagada. Sellised väärtushinnangud tunduvad olevat ametlikult valdavad (ma arvan, et minu seisukohtade eelistajaid on väga palju, aga need inimesed on vait, vähemalt meediasse ei lähe seda jagama). Ja sinnajuurde muidugi aktsepteerimine, et jah, loomulikult on lasteaialastel haigused – see on ju iseenesestmõistetav, sest nende immuunsüsteem on nõrgem, isegi keegi tohtriproua arvas sedasi Postimehes talvel (ma olen nõus, et laps on õrnem, mulle on lihtsalt arusaamatu, miks me peame loomulikuks, et laps kannab ülejõu käivat koormat ja haigestub). Ja koolilastel stress. Ja et lastel on allergiaprobleemid ja keskendumishäired ja käitumishäired, mida vahel ka kasvatamatuseks peetakse. Ja emadel pinged pühade korraldamisega, sest miskipärast mehed ei osalevat selles piisavalt.Hädad oleks justkui iseenesestmõistetavad ja paratamatud. Nagu loodusseadus.
Kahtlemata on osa peredele hädapärase elamisraha saamiseks naise töötamine ainus võimalus. Jah, sageli ongi. Ja kahtlemata aitab see mingil moel turvariske hajutada ja mõnel naisel on seotud töise kutsumusega ja mõnel kodustressiga ja mõni tahab lihtsalt rohkem kulutada jms. Aga vähemalt Tallinnas mulle tundub, et sageli ei ole väikeste laste emadel töötamiseks olulisi muid põhjusi kui see, et naistele näib, et ühiskond neilt seda nõuab. Neile on see oma vaba valik alluda vaikimisi ettekujutusele sellest, missugune on tubli naine: tubli nii töö- kui kodurindel. Mulle tundub see olevat paljuski alateadvusse kinnistunud nõukaaegne pärand. Ja nõukaajal juhtis inimeste normidele vastamise püüdlusi teadagi hirm. (Tegelikult aktsepteeris juba nõukaaegne riigikord lapsega kodusolemist kuni kaheksanda eluaastani. Siis tuli küll tööle minna, muidu tuli jama.)
Ja pika kodusolemisega kaasneb mitmesuguseid riske praegugi. Kes üldse oma erialaga kokku pole puutunud, kaotab mõne aja jooksul võime ja oskused ja üsna võimatu on uuesti karjääriree peale saada.
Minusse see viimane nii väga ei puutu, sest ma pole oma lasteeelse kümne tööaasta jooksul ühtegi töökohta kiindunud. Neid on olnud üsna mitu, sest ma alati vahetasin tööd, kui parema leidsin. Ja kui miski ei meeldinud, läksin kohe parema jahile. Aga ma jätsin nad alati kerge südamega selja taha ja sama kergelt alustasin uut. Ega ma liiga nõudlik ka olnud, selline tavaline naistevärk. Kontoritööd. Mulle tundus see elu tühi ja sisutu.
Sellisele naisele tundub kodune perega seotud töö sisukas ja mõttekas. Aeg on täidetud kõigi nende probleemide lahendamisega, mis tõepoolest kõigi inimeste elus on paratamatuks kaaslaseks. Lastega tuleb probleeme ikka tublisti juurde – vist paratamatult. Aga seitsmest päevast nädalas enamasti ka piisab, et need saaks lahendatud – siis, kui mured on veel väikesed. Ja sellest tööst vabal hetkel saab tegelda enese arendamise ja tasakaalustamisega. Ema on ju inimene ja naine ka ja nendel on oma vajadused. Minu hingelised ja vaimsed vajadused on vist alati suureldased olnud. Selle peale läheb juppi aega. (Kas tagasihoidlikkus on alati voorus? Loobumine enda elust ja valikutest, vajalike vastuste otsimisest? Kas ei vii see sageli ohvrirolli ja võimaluste kasutamatajätmiseni, elamata jäänud eluni?)
Nagu selle kõige kohta ütleb üks kodune ema: ega kodused tööd, toiduvalmistamine ja koristamine ja laste vajadustega tegelemine ei kao kuhugi ka siis, kui ma tööle läheksin.
Eks ma vist vajaksin enam tunnustamist kõige selle eest, mida ma igapäevaselt teen. Aga ega ma oma kontorihiire ametis tunnustustki rohkem saaks. Nii kodus kui kontoris harjutakse, et asjad toimivad ja mehed vist enamasti ei märkagi, mis nn naistetöid üldse on vaja teha ja siis et kes need ära teeb. Kodus on kallimad inimesed ja mind motiveerib nende lähedus enam kui hoolitsemine kümnete pooltuttavate või ka sadade täiesti tundmatute inimeste heaolu eest.
Aga kahtlemata ma imetlen naisi, kes on nii jõulised, targad, sügavad ja tasakaalukad, et tulevad töö- ja pereelu ühitamisega tõesti hästi toime, tõele au andes ka siis enamasti väljastpoolt abi kaasates. Ja kahtlemata teevad need naised vahel tööalaselt ühiskonnale üliolulisi asju. Tunnustan neid selle eest ka!
TJT
8 kommentaari:
Aga kodune elu, laste kasvatamine, nende probleemide lahendamine on ju sisukas ja mõttekas ka laste isale (eeldades, et sa ei räägi kodustest üksikemadest, sest neid on kaduvväike hulk)?
Ma lihtsalt arvan, et on ebaõiglane meestelt võtta ära võimalus lastega kodus olla ja koduste probleemidega tegeleda, eriti siis, kui nad pole oma lasteeelse kümne tööaasta jooksul ühtegi töökohta kiindunud ja tööelu tundub tühi ja sisutu - ning samas on ka oma hingelised ja vaimsed vajadused, mida peaks ka arendama? Ja siis üks võimalik lahendus on, et mõlemad on natukene kodus ja natukene tööl :)
Muidugi, kui üks pereliige tahab peamise aja pühendada tööle ja teine peamise kodule, siis on ka kenasti. Aga ka meeste puhul on oluline küsida, et kas väikeste laste isadel ei ole töötamiseks olulisi muid põhjusi kui see, et meestele näib, et ühiskond neilt seda nõuab. Võib-olla see ei ole vaba valik, vaid mingi rolli täitmine "mees peab tööl käima"?
Aga see hädade iseenesestmõistetavaks pidamine, see on sul väga hea leid :) See saadab ka igasuguseid muid ühiskondlikke asju...
Aitäh kaasa mõtlemast!
Oh, muidugi võivad sedasorti koduasjad meestele huvi pakkuda nagu paljudele naistele tööasjad. Ma ei välista meeste huvi mitte üks põrm ega ole iialgi selle vastu. Ja isiklikult võtan tänuga vastu kõik koristamis- ja lastekasvatusabid (ja vahel survestan kah, kui aus olla).
Ma üldse ei näe, et üks välistaks teist ja minu jutt polnud üldse selle sihiga, et meestelt mingeid võimalusi ära võtta (enda meelest kirjutasin sihiga julgustada naisi tegema endale sobivaid valikuid, ka siis, kui need valitseva ühiskondliku mustriga kokku ei kõla e olema kodus kauem kui eeskiri ette näeb või „hädapärast vaja”). Naine võiks olla seal, kus tahab, ja mees kah (kui suur osa mõttetuid tegevusi ära jätta, siis pole vaja nii palju siblida kellelgi). Aga ma pole kohanud mehi, kes suudaks sellisel viisil lastega olla nagu suur osa naisi. Kuigi on kahtlemata mehi, kes on toredad isad oma lastele tund-kaks päevas. Ja isegi väga inspireerivad mängukaaslased ja head teejuhid ühiskonnaellu. Aga minu meelest pole mehe loomuses teha seda 24/7, nagu sobib paljudele naistele.
Mis puutub meeste hingelistesse ja vaimsetesse vajadustesse, siis oma 40+ tutvuskonna põhjal tõden, et enamasti jäävad meestele ka pärast laste sündi alles nende võimalused ringi käia ja oma hingelisi ja vaimseid vajadusi rahuldada - sellal kui nende naised on sageli kodus lastega kinni (vähemalt pool aastat imetamise aegu, aga väga sageli ka oluliselt kauem). Sest väikest last enamik mehi ikka hoida ei võta, vast paariaastasest alates. Aga enne mitte ja see kaks aastat on ka pikk aeg, kui liikuma ei pääse. (Proovi nt kuu aega ainult kodus olla, kas hakkab kuskilt ahistama.)
See natuke kodus ja natuke tööl oleks teoorias hea variant, ma oleks täitsa hea meelega natuke tööl, kui mitte ülemused soost sõltumata ei peaks seda ebarentaabliks ja tülikaks. Teine lugu on sellega, et koduse pealikuna ma tõepoolest arvan, et see ongi ebarentaabel ja ebaproportsionaalselt tüsilik variant. Ma ju ise näen, kuidas mehel on raske mingite koduste teemadega toime tulla, kui ta näiteks pole harjunud köögis toimetama; mingid nõksud õpib ära, aga kuidas lastele söödavat suppi keeta, no ei ole nii lihtne, see tahab pikemaajalist keskendunud harjutamist ja analüüsi (see nüüd ongi nii, mitte mõru huumor nagu mõnes teises kohas). Mulle ei tundu väga otstarbekas kõike õppida (pigem ikka energiamahukas ja kaldub siblimise valdkonda). Väga lill on mõnda asja mitte osata ja nt mehe kaela jätta (kuigi see suurendab mu sõltuvust ja vähendab isiklikku vabadust mõnes mõttes). Kui ma käiksin natuke tööl, siis kuluks mul ka omajagu auru selleks, et aru saada, kuidas kõnealune töö „käib”. Ja töö enda tegemiseni väga ei jõuakski, sest see napp aeg kulub parajasti sisseelamiseks ja ongi kojuminek käes – ei ole ju mõtet sellist tööl pidada. Sedalaadi olukord on meil kodus. Ja mitte ainult meil, ka mujal kodudes, kus jäme ots selgelt naise käes. Millega ma ei taha öelda, et mees ei võiks neid nõkse ära õppida ja täitsa ok, et mõnes peres teeb mees süüa (minu isa nt teeb ka, ja vanaisa tegi samuti). Söögitegemine võibla pole üldse soospetsiifiline tugevus, aga ma arvan, et väikeste laste hoidmine on. Koristamise kohta ei julge pakkuda. Meie lapsed on muidugi nii suured, et sellistega saaks mees põhimõtteliselt hakkama küll (eks ta mõne päeva ja öö kaupa ole ju saanud, ma üldse ei muretse, kui ära lähen). Aga talle oleks see siiski oluliselt raskem kui mulle. Ja ega talle ei meeldi lastega pikemalt omapäi olla.
Selle kolmanda lõigu kohta ma ütleks veel, et nõukaaegsed inimesed nagu mina tahavad olla vajalikud (nooremate kohta ei julge väita, võibla on väga zen lihtsalt olla ja mitte nendes kategooriates mõelda). Minu jaoks on väga hea tunne kogeda, et olen midagi enda meelest asjalikku teinud. Eneseteostus on nii ka mulle täiesti arusaadav teema. Üritan mõelda, milline ühiskondlik arusaam võiks olla paralleel arusaamale „mees peab tööl käima”... kas „naine peab lapsi sünnitama”? Ma ei ole seda nii kogenud – pole tahtnud lapsi mingi ühiskondliku ettekirjutuse pärast (no jumal hoidku selle eest!). Ma olen alati tahtnud lapsi saada ja nendega olla ja selles mõttes on too ettekujutus kõrvaline (see ettekujutus on isegi ohtlik, kui survestada lapsi saama naisi, kes seda ei soovi). Sellelt taustalt tundub, et miks ei võiks mehed tahta midagi tööalaselt saavutada? Samavõrd on ju ka naisi, keda koduvärk ei huvita ja masendab ja kes oma lastega ka ainult kohusetunde pärast ja pealiskaudselt tegelevad. Aga paljud naised tahavadki päriselt lapsi selle armastuse pärast. Ja ma oletan, et paljud mehed tahavadki tööalast eneseteostust selle väelise tunde / rahulolu / jõu / positsiooni vms pärast, mida see pakub. Või lihtsalt töö kui põhjamaise olemise viisi pärast.
Ei tea, mida mehed ise arvavad – kas nad käivad tööl selle pärast, et ühiskond arvab, et mees peab, või selle pärast, et endale meeldib? (Ja siis veel see võimalus, et kodus on mingi hull eit ja vääksud ja seal kaua vastu ei pea, parem siis juba tööle, vähemalt soe tuba / rohkem ruumi ja eriti ei segata.)
:-)
Oudekki, just sellest Laps Eestis räägibki! Ühiskondlikust survest. Mina arvan, et kui on normaalne pere, siis leiavad kõik osapooled parima, mis on parim ja toimivam. Majanduslikult, emotsionaalselt, oskuslikult jne.
Vabanda, kuid Sinu jutt isa huvidest tundub seekord demagoogiana (armastan. Sind ikka :) ). Normaalses peres räägitakse ka need asjad selgeks.
Ja Laps Eestis. Mina olen pärit väääga sügavast nõukogude ajast. Ideoloogiaga oli siis vähe pistmist. Mehi lihtsalt polnud pärast sõda. Pisut hiljem muutus naine betoonisegistil sooneutraalseks võrdkujuks. Ma arvan, et praegu tuleb surve hoopis mujalt. Inimestelt, kes on raskelt "põdenud" teismelist sooidntiteedi kriisi, või alateadvuses häbenevad geneetilist vähemust.
Aitäh, Hundi ulg!
Mina olen 1970. alguse väljalase ja sel ajal oli mehi minu ettekujutuses juba piisavalt (minul oli isa ja algul kaks vanaisa ja onud ka; teistel lastel olid ka isad). Aga ma mäletan lasteaiapäevilt neid tööeesrindlike naiste lugusid - see ajuloputus algas väga varakult pihta ja praegu - lugedes "naistest tööjõuturul" tundub see nii sama teema, ainult moodsamas sõnastuses - ikka on naine mingi ühik tööturul, mitte omaette isiksus oma ainulaadsete väljendusviiside, võimete ja soovidega. Ja missiooniga ka, minugi poolest. Ega ma lapsena neid asju ju ei analüüsinud, aga tunne on sama, mis praegu. Aga võibla on see ainult märk sellest, et mina olen oma lapsepõlve arusaamadesse kinni jäänud.
Igatahes on praegu enam võimalusi oma elu enda järgi seada kui 30-40 aastat tagasi. Aga mulle tundub siiski, et paljud ainult unistavad (kui neil toimetulekust aega üle jääb), aga unistuste teostamiseni paljud ei jõua. Oletan, et üks takistusi on mõtlemises olev ohvrikompleks või see sotsrealistlik ühikutunnetus, mis saab mingite ühiskondlike suhtumiste kaudu aktiveeritud ja takistab vaba minekut. Aga vabalt võib olla, et see on kuidagi teistmoodi (tutvun huviga teiste seisukohtadega).
(Tegelikult ma olen nendega ka päri, kes arvavad, et rohken naisi ühiskondlikult aktiivseks, nt riigi ja asutuste pealikeks, siis hakkab elu muutuma inimlikumaks ja laste ja naiste elutingimused tervikuna paranevad - see võib nii ka olla, kui need naispealikud hoiavad alal oma naiselikkuse. Vastasel korral võivad nad asja hullemakski ajada. Samas on ju suuremeelsus ja hoidmine vägagi mehelikud - mees võib oma pere eest väga hästi hoolitseda ja vaadata, et kõigil oleks võimalused olemas. See peaks ka riigi ja ettevõtete juhtimise tasandil võimalik olema, olgu siis juht mees või naine.)
Oi, kui huvitav arutelu :) :)
Laps Eestis, me arvatavasti jäämegi natuke eriarvamusele, sest mina kahtlen sügavalt, kas eksisteerib midagi kindlakstehtavat, mida võiks nimetada "mehe/naise" loomus... Seega, ma pigem väldiks. Inimesed on inimesed, nende individuaalsed erinevused on minu arvates suuremad kui soolised erinevused.
Ma oma pere võrdlusi ei taha väga sisse tuua (sest minu vanemad tahtsid võrdselt teadust teha ja lastega koos olla, aga teadusetegemine lubab ühiskondlikult kodus olla. Isegi beebide puhul: kui öösel oli abi vaja, siis tõusis raudselt isa, sest emal oli päeval imetamise jms niigi palju tegemist)
Aga kui ma vaatan oma sõpru/tuttavaid Itaalias, siis - enamik mehi püüab oma lastega olla koos maksimaalse võimaliku aja, sõltumata sellest, kas laps on ühekuune või kümneaastane. Täpselt samamoodi nagu emad - ja toidutegemises ei pane küll tähele, et naised kuidagi rohkem spetsialistid oleksid kui mehed.
Kui Eestis vaatan, siis vist on tsips vähem mehi, kes süüa teevad, aga üldse on tsips vähem inimesi, kes tõesti viitsivad söögitegemisega jännata. Samas aga: minu tutvuskonnas pole ühtegi kodu, kus võiks ütelda, et "jäme ots on naise käes" (ja üldse on üks kodu, kus eksisteerib "jäme ots", aga see on ka mehe käes).
Enamikes kodudes on tööjaotus selle põhjal "mida kumbki oskab/mis meeldib", st kui üks teeb süüa, siis teine koristab etc Ma ei arva, et kõik kodud on sellised, aga see et neid omajagu leidub, tähendab, et soolised erinevused ei ole üldse nii lihtsalt reeglistatud, kui mõnikord "loomuse" pooldajad pakuvad.
Seega, äkki on asjad kuidagi kultuurilised, mitte soolised? Ja kui on kultuurilised, kas peaks neid säilitama. Kui mehed midagi "ei oska", siis äkki selle pärast, et neid ei ole kunagi sotsialiseeritud neid asju õppima, pole huvi tekitatud (ja vastupidi).
Ühesõnaga, minu mõte oli see
- surve eelistada töölkäimist kodustele asjadele eksisteerib ühiskonnas nii naistele kui meestele
- naiste puhul ka kirtsutatakse kojujäämise puhul nina, aga meeste puhul peetakse neid "ebaloomulikeks" ja mida kõike veel
- seega, ma arvan, meestele on ühiskondlik surve mitte-lastega-tegeleda suurem kui naistel.
Mina väga tahaks, et ühiskond oleks selline, mis soosiks kõiki võimalikke mudeleid, et kui kaks inimest, leiavad, et üks on orienteeritud kodule ja teine tööle ja jagavad ennast nii, siis on kõik suurepärane ning me ei näita näpuga. Ja kui mõlemad tahavad poole kohaga töötada, siis on samamoodi võimalik. Jne. Praeguse ühiskonna probleem on see, et surutakse pigem mingit üht mudelit ja see on ebaõiglane nii naiste kui meeste vastu.
Ma lihtsalt arvan, et armastuse mõttes on mehed samasugused kui naised. Tahavad lapsi selle armastuse pärast ja tahavad neile endast anda kõike.
Aitäh sisuka vastuse eest!
Ma olen Sinuga mõnes asjas täitsa nõus, et parem, kui ei näidataks näpuga ja parem, kui saaks olla ühiskondlikult survestamata. Ja iga indiviid ja pere saaks segamatult oma valikuid teha.
Ja võib-olla nõus, et tegemist on kultuuriliste erinevustega. Sest minu kogemus oma tutvuskonnas on üsna erinev Sinu kirjutatust - võib-olla tuleb vahe meie vanustest, võib-olla sellest, et minu valimis on ka üle neljakümneseid paare, kes käituvad enam vanade mustrite järgi. Ja mina räägin siinkohal ainult lastega peredest - kui kaks inimest jagavad töölkäimist ja kodutöid, siis ongi sellega väga lihtne, keeruliseks lähevad asjad siis, kui lapsed tulevad. Tulevad uued teemad ja see nõuab enam pühendumist. (Eestis on paljudes peredes lapsed tegelikult ripakil, sest kellelgi pole nende jaoks jõudu. Sitas olukorras püüavad naised kauem midagi päästa ja mehed löövad kergemini käega. Aga Sinu valim on vist rõõmsam kui minu oma. No ilm on soojal maal parem ja arvan, et selle tõttu depressiooni ka vähem.)
Mehe ja naise loomuse kohta ei julgekski nii kindlalt väita, nõus, et individuaalsed erinevused on suuremad. Küll aga tundub mulle oluline vahe emarollil ja isarollil. Ja need on sünnimustri ja energeetilise sidemega paika pandud asjad, vastsündinud tita emal on minu meelest igal juhul suurem seotus lapsega kui isal, hiljem võib olukord vastupidiseks kujuneda. Võib-olla, et see on ületähtsustatud ja võimalik, et mehed on mingitel eelarvamuslikel põhjustel väikelastest eemal – ja võimalik, et osa naisi ka lükkab mehi eemale. Mina olen teadlikult püüdnud raseduse algusest saati meest lapsega võimalikult lähedaseks teha, ma arvan, et mehel üleüldse on lastele palju pakkuda – aga praegused mehed võtavad oma meherolli siiski ka oma vanemate järgi. (Mulle ikka tundub oma kogemuse järgi, et mehed hakkavad ise lapsi tahtma vanemas eas, noorena nad küll ei oska „selle armastuse pärast” neid tahta. Laps valib enne sündi välja pigem ema ja kallab tema oma armastusega üle. Meestega näivad olevat mingid teised lood: nemad ju ka ei tunneta rasestumist ja naiste ja laste asju nii peenelt.) Ja kultuuriliselt me vist ka võõristame, kui mees otsib laste seltsi (äkki on mingi kahtlane?)?
Ma püüan oma valimist meenutada kodu, kus jäme ots oleks mehe käes. Võibla pool näidet tuleb. Mõnes (veerandis?) panustatakse üsna võrdselt, aga enamikus ikka naised oluliselt rohkem. Eks ma muidugi suhtle rohkem naistega, kuulen nende muresid ja näen asju nende silmadega (ja pean siin silmas kahe vanemaga vähemalt ühe lapsega peresid). Võibla ma olen erapoolik. Mulle tundub, et Eestis jätab suur osa mehi oma koduse rolli ripakile ja eelistab sellele oma hingeliste ja vaimsete vajaduste rahuldamist (miks nad loobuvad oma armastuse osast, mida laps ju jagaks?). Eks elu ole Eestis võibla karmim ka kui päikselises Itaalias, mille majandusnäitajad on paremad ja iive väiksem. Oletan, et jõudu on seal rohkem ja sellevõrra muret vähem. Ja võibla annavad ka Eestis mehed oma parima, lihtsalt neil polegi võimalik enam panustada ja naised suudavad kauem ja rohkem.
Mõnikord on mul tunne, et naiste koormus oleks justkui suurem (sest mees laseb lihtsalt jalga, kui tal liiga palavaks läheb, kasvõi uputab end töhe või alkoholi, et pereteemadest eemale hoida – ma tean üksjagu ka selliseid näiteid). Aga võibla on meestel sama tunne – kui neid survestatakse raha kokku kandma ja muudmoodi panustama enam kui see neile jõukohane oleks. Ma ei julge arvata, kuivõrd mängib siinkohal rolli meeste suurem palk ja ühiskonna ootused. Mis on mille tagajärg. Võib-olla on asi lihtsalt jõupuuduses ja selles, et naised on kohusetundlikumad või ka mingites olukordades vastupidavamad (ikkagi loomuomaselt)?
Postita kommentaar