Kooliküpsetamine

Ühel päeval arvas me laste isa, et mida see poiss seal koolis tegema hakkab, kui tal kõik juba selge on. (No teadagi mida, ulakust!) Ma märkasin, kuidas mus mingi judin läbi käis. Et ei-ei, kooli veel küll mitte, kuigi lugemise-kirjutamisega saaks poeg hakkama ja eeskiri lubaks vanuse poolest ka kooli minna. Siis mitte mingil juhul. No ja poissi aasta varem kooli panna oleks ju ilmselt vale, levinud seisukoht.

Mõtlesin siis ise ka, et mida meil veel kooliküpsetuseks oleks vaja teha. Sest Eestis on ikka parem, kui laps on kooli minnes igati kooliküps, kergem ja vähem traumeeriv äkki. Mina kooli peale ei looda. See on rohkem selline „uppuja päästmine on uppuja asi” koht minu meelest. Tuleb meelde, kuidas „Rakett 69” saates nooblid saatejuhid ei peljanud vahel otse kaamerasse naerda, kui mõni lõppvooru pääsenu kõva häälega mingi „rumala” lause ütles. Nt mingi tööversiooni või ideeuidu, millel polnud teaduslikku alust. Selle – ja äkki ütlejagi üle võis lausa avalikult irvitada. Mulle tegi see haiget. Nii armsad noored kõik ja jube nutikad ja no selge see, et mõni asi läheb vahel puusse, elus nii ongi. Selle üle minu meelest ei sobi naerda, see teeb haiget (tegelikult ma küll vahel ise naeran ka, iga lapski teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea). Aga ka meie tütre koolis on laste üle naermine lubatud. Vähemalt õpetajatele. Ironiseerida ja muud sellist. Me elame 2012. aastas ja see asi ei ole vist minu kooliajast saati palju muutunud.

Nii et kooliküpsetuseks on minu meelest hea plaan 1) õpetada lapsele koolis vajalikud asjad nagu lugemine, aga ka ujumine ja kaugushüpe selgeks, see annab sisemise kindluse; ja kuna ka oskustest alati siiski ei piisa, siis 2) tuleb kasvatada ka iseloomu, mis võimaldaks selliste olukordadega toime tulla. Sisemist kindlust, kaastunnet, andestamist jms. Eks need asjad kulu täiskasvanute maailmas ka ära.

Eks koolis ole peale lugemise-kirjutamise muudki, mida tuleb osata. Nagu tunnis vait olla ja mitte teisi segada ka siis, kui tõesti midagi teha ei ole (tütre klassijuhataja on küll kiirematele lisaülesandeid andnud, aga vahel ikka juhtub vahe sisse). Ja toime tulla olukorraga, kus samas ruumis väga lähedal on palju teisi inimesi oma seisukohtade, oma probleemide ja lastetoaga. Siin on ikka õppimist küllaga, kuidas sellises keskkonnas loovaks, avatuks ja õpihimuliseks jääda. Ja praegu on veel mängude aeg. Ja põhja ladumise aeg – mulle.

TJT