Kodused emad

Mind valdas ikka vastupandamatu kiusatus panna kirja, mida ma seitse päeva nädalas teen, et seda siis suurejooneliselt imetleda (ebameeldivamaid asju ma kirja ei pannud). Aga ma ei julge seda siia avalikku kohta välja panna, kartes, et „õiged” eestlased mind selle eest hukka mõistavad, nagu minagi hukka mõistan neid, kes „valesti” elavad. Sest selles kirjapanus on palju õhku, mõtisklemist ja ma kardan, et see kvalifitseeritakse laiskuseks. Siis tuli mul veel parem mõte panna siia kirja mõned head asjad, millega teised kodused emad tegelevad. Ja mida ma neilt õppinud olen. Ja ma arvan, et see nähtamatu ja igapäevane, mis nad kodus teevad, on väga väärtuslik.

Üks ema – kunagine silmapaistev noorteadlane – on tervisehuviline, ta loeb pidevalt juhtivaid ingliskeelseid tervisefoorumeid ja -saite ja jälgib gurude videoloenguid. Ta on seda teinud aastaid (oma lapse terviseteemaga seoses). Vahel puistab ta mullegi käigu pealt oma teadmisi ja vahel peab korraliku loengu ja mina olen tänulik kuulaja ja püüan meelde jätta. Olen teda aastaid keelitanud neid teadmisi blogisse üles panema, et oleks kasvõi kinnine koht heade asjade ülevaatamiseks tal endal ka. Aga ta ei tunne end turvaliselt (sest osa teadmisi on alternatiivset laadi – USA-s toetatakse ka selliseid teadusuuringuid ja alternatiivsete asjadega tegelevad inimesed langevad meil aeg-ajalt rünnaku ohvriks, olgu või mõttetasandil), nii seda blogi pole. Selles kodus süüakse väga tervislikult, sellest on ka õppida.

Eks kodused emad tee enamasti üldse tervislikumaid toite, neil lihtsalt on selleks enam aega ja võimalust. Mullaste köögiviljadega jändamine ja ökode hankimine võtab ju omajagu aega. Aga ega mahesus ja tervislikkus ole ainus toidu hääduse näitaja. Üks ema teeb alalõpmata imelisi torte ja pakub neid teistele ka. Sellest on lihtsalt palju rõõmu. Ja mitmed teevad maitsvat leiba, puhtast jahust, kuhu pole „parandamise” sildi all üldse seenemürki lisatud.

Üks ema võlub mind oma ääretu rahu ja tasakaaluga, ma oletan, et ta pole kunagi ühegi lapse peale häält tõstnud ega vist ka suuremat ärritunud (no ikka eriti vähe võrreldes enamuse teiste emadega, tundub). Ja tema kodu on väga korras, kusjuures lapsed ise koristavad. Ma olen näinud, kuidas neid suunatakse. Ja see veenab mind, et ka meelerahul võib olla tohutu vägi. Ja eks ta küpseta veel leiba ja ole muidu tubli perenaine ka, aed kõik korras ja puha. Selles kodus on palju külalapsi ka liikvel ja paistab, nagu jaguks pereemal jaksu kõige ja kõigi jaoks.

Üks ema tahtis oma nelja väikse lapse kõrvalt tööle hakata ja võttis erivajadusega lapse oma kodus hoidmise töö – viis täispäeva nädalas, lisaks kursused ja kirjandusest uurimine, et kuidas seda last parimal viisil toetada. Oma lapsed oma tähelepanuväärsete andidega on ka hästi hoitud.

Üks ema on õppinud paljudel alternatiivsete teraapiate kursustel, loeb sedasorti kirjandust – mitte ainult ei loe, vaid töötab sügavuti läbi – ja on alati toeks, kui mul on endaga mingi jama lahti. Vahel juhtub seda üsna sageli. Inimene, kes oskab kuulata ja leiab aega. Ma arvan, et selliseid inimesi on väga vaja, sest nad rahustavad maailma, tilkhaaval, terahaaval, üks inimene korraga. Ja aeg-ajalt võtab ta koos teiste samasugustega ette suuri asju korraldada. Neid suuri asju on maailmale veel eriti palju vaja – nagu näiteks see meie lasteaedki, kus väga paljud pered on hingele tuge saanud. Selliseid kohti on maailmale vaja, ja selliste kohtade aluseks olevaid struktuure nagu perepäevahoiusüsteem. Ja sellist pühendumust. Miskipärast pole ta endale sobivat palgatööd leidnud, sellist, kus ei peaks tegelema kõrvalisega – ja võib-olla just nii ongi parim, sest kogu tähelepanu ja energia on suunatud otse sinna, kuhu seda kõige enam vaja, mitte millegi näilise peale. Ja inimene on täiesti vaba oma valikutes, mida oma energia ja ajaga peale hakata.

TJT