Helini blogis on tähelepanuväärne postitus täielikust vastutusest. Ma olen aastaid mõelnud, et kuidas muuta olukordi, mis on justkui teiste taga kinni. Kuidas mitte kannatada olukordade all, mis on väljaspool minu haardeulatust. Sest teisi inimesi muuta pole ju minu võimuses. Minu meelest on see kuldaväärt kirjatükk ajal, mil meediast vaatab mulle sageli vastu virin teemal, kuidas eestlastel on midagi viga. (Ma arvan, et eestlastel ei ole mingit erilist viga, või siis pole vaja sellistega tegemist teha, kellel on. Kõigil see muidugi nii lihtsalt ei toimi, aga paljude jaoks piisaks suhtumise muutusest ja elu saaks kõigi jaoks rõõmsamaks.)
Täieliku vastutuse printsiibis sisaldub, et kõik, mis on, on enda sees. Ja kõik, mida on vaja muuta, on ka endas. Näiteks on mind aasta aega häirinud laste omavahelised suhted, mis sageli on kõike muud, kui kenad. Lugesin seda lugu, mille keegi kena inimene mulle mõni päev tagasi saatis ja uurisin seda asja. Oma laste suhteid enda sees. See ei muutnud veel midagi. Aga kui me vaatasime koos tütrega, mis temas võiks teisiti olla, et vend teda ei kiusaks, leidis muudatus aset. Vähemalt paar päeva on kodus olnud teine meeleolu. Selles loos on võti teistsuguste suhtumiste juurde ja selle kaudu teistsugusesse, meeldivamasse maailma. Kuigi meeldivusel ei peaks tolles teises maailmas enam suurt tähtsust olema.
Sama blogi eelmine sissekanne, Charlie Chaplini 70. sünnipäeval kirjutatud luuletus on vaimustav kokkuvõte sellest, kuidas ennast armastada. Mulle tundub väga õige ja tervendav. Elust tolles teises maailmas.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar