Kui meil esimene laps hakkas maanduma, panime akna alla võrevoodi valmis ja selle kõrvale uhiuue kummuti titariietega. Kummuti sai pandud voodiga enam-vähem ühele joonele ja seinast mõnevõrra eemale. Kui võrevoodit enam vaja ei olnud, korjati ta kokku, aga kummut jäi ikka sinna, kus ta oli. Kummuti ja seina vahele jääb selline mõnus väike vahe. Meie poeg peab seda oma toaks.
Ega ma eriti ei julgegi sinna vaadata, see on nii privaatne koht ja seal käiakse sala. Ja muidugi on see tõeline poissmeheelamine ja seapesa pealegi. Sinna nurka poeb ta vahel omaette nahistama. Ja tassib mustade päevade tarbeks magusat, mis ta kuskilt pihta on pannud (ikka mõni komm või šokolaad jääb vahel ripakile, ja pähkleid, rosinaid...). Seal ta siis turgutab end neil kurjadel päevadel, mil ema söögiks midagi liiga tervislikku ja tema maitsest mööda pakub.
Tütar tegi endale samasuguse nurgakese teise tuppa, keegi nihutas madalat kappi seinast eemale ja enam seda kappi oma kohale tagasi panna ei saa, sest kapitagune on mõnusat pesakraami täis – mänguasju, (pudi-)padi, mõni raamat, kannutäis jõulude järel kogutud kuuseokkaid ja muud imetabasust. Vahel käib tütreke seal raamatut lugemas, vähemalt korra on ka uinunud. Ja vahel mängivad lapsed selle teine teisel pool poodi.
Selleks on küll hea variant, kui lastel on paras vanusevahe ja vanem laps on tüdruk. Saab selliseid keerulisemaid rollimänge sisukamalt mängida. (Ja selleks pidada ka hea olema, kui vanem laps on õde, et väiksem vend ei löö nii kõvasti, nagu ütles üks tütre sõbranna, kellel on vanem vend.) Lasteaias mängib poeg seevastu poistega möllukamaid mänge ja põlgab tüdrukute kohvikumängud igavaks.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar