Meie tütar on viimasel ajal krimkahuviline olnud. Mika Keräse jalgratta varastamise lugu tegi otsa lahti ja nüüd on neid põnevusraamatuid ridamisi loetud, kogu eestikeelne Lena Lilleste ja mõni Lindgren ka pealekauba.
Lena Lilleste on kaasaegne Rootsi autor. Tema lugude tegelased on 14-aastased koolipoisid kusagil Rootsi väikelinnas. Eesti keeles on ilmunud seitse krimkat, mis kajastavad koolilaste elu ja erinevaid vägivaldseid sündmusi koolivägivallast pettuse ja narkoteemadeni. Sirvisin ühte raamatut ja mees ka sirvis. Et mida me siis sellest arvame, kui neljandale kuni kuuendale klassile suunatud raamatus kasutatakse nt sõna keppima.
Nojah. Mulle meeldiks, kui keppimist olemaski poleks, vaid ainult heledamad (ka kehalise) suhtlemise viisid – aga elu on elu ja osa inimesi muud ei kogegi kui loomulike vajaduste rahuldamist, võimu ja vägivalla suhteid ja mitmesugust ikaldust. Ju siis nii. Ja kui laps nii isukalt loeb, siis on praegu õige aeg tutvuda maailma koledustega. Meie oleme siin püüdnud sellist lindgrenilikku idülli luua, aga kahtlemata pole see kogu maailm. Võibla toimib lugemine vaktsiinina, nagu varem muinasjutud - vähemalt keskkonnas, mis peaks juhtima teiste võimaluste juurde.
Igatahes olid tolles minu sirvitud raamatus hästi realistliku moega suhted poja ja üks last kasvatava uut suhet loova ema ja uue pere loonud isa vahel – kus poeg end täiesti ülearusena tundis. Ja eks siis olnud ka raske maailma koledustega toime tulla, sest polnud kellelegi toetuda ega kuskilt abi küsida. Võibla selles eas laps arvab Eestiski, et peab ise hakkama saama. Ja paljud täiskasvanud kahjuks ka. Mõne asjaga võiks, aga mõnega ei peaks sugugi, on minu arvamus.
Minul tekkis selle sarja järjekordset raamatut kodus nähes tunne, et ma tahaks rohkem isasid laste juurde. Tõelisi isasid, kes toetavad lapsi nende arengus ja aitavad lapsel eluraskustest läbi minna ning samas aidata tal kätte leida enda õige teeots. Mingi idamaise mõtteviisi järgi (vabandust, mu mälu salvestab põhimõtteid ja seisukohti, aga mitte „kataloogiviiteid”) on ema töö kasvatada last hoole ja armastusega kaheksa-aastaseni ja siis isa töö veel kaheksa aastaga toetada ta ühiskonnaküpseks saamist. Mulle tundub, et küpse(ta)mine on tänapäeval veel keerulisem kui vanadel aegadel ja võtab kahtlemata ka kauem aega. Ja isasid on võibla vähem saadaval kui agraarajastul. Aga ehk muutub ka see.
On ju märgata, et viimase kümnekonna (?) aastaga on muutunud paljuski suhtumine mehe rolli laste kasvatusel. Vähemalt sellest räägitakse ja need mehed ise otsivad oma lastega lähemaid suhteid kui võibla nende isad omal ajal. Eks praegused vastsed isad ole suurelt jaolt ka hilisemas vanuses isaks saanud kui varematel aegadel. Küpsemine annab teise perspektiivi.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar