Kelgusõit ja tasakaalukunst

See on vist eriti ebapopulaarne mõtteavaldus, aga minul on tegelikult hea meel, et seekord pole kevadine koolivaheaeg mõttetul poriajal, nagu tavaliselt, vaid saab talvesporti nautida. Ma olen endamisi ikka mõelnud – juba enda kooliajast peale, et miks küll koolivaheajad on ilma poolest nii mõttetutel aegadel, kui õues on suht vähe peale hakata. Parimad ajad on looduses kevade saabumine mais, sügise saabumine septembris ja talve lõpetus veebruaris, vahel ka märtsi algul. No ja suvel ka, kuigi see on mõneti igavam lebo aeg (samas annab soojus võimalusi juurde). Ja jõulude paiku on lihtsalt selline täielik nullpunkt, et on vaja aeg maha võtta. Aga need paremad ajad peavad lapsed suurelt jaolt koolipinki nühkima, selmet loodusega koos hingata.

Niisiis. Käisime hommikul kelgumäel. Ilus suur valge kelgumägi ja enne keskpäeva nagu tavaliselt ka päris või üsna tühi. Täna väga ei libisenud, sest eile tuli uut lund üksjagu peale ja see oli hommikuks veel kinni sõitmata (nii et ka laupäevane päev on möödunud selle Mustamäe nõlva jaoks lastevaikselt – kus neid lapsi siis tänapäeval peetakse, kui mitte kelgumägedel?).

Lapsed tegid mõned kelgusõidud ära ja tükkisid siis kõrvalolevast jäärajast pepuli alla laskma. Vaatasin taas ja mõtlesin. Tütre lumepüksid on teist aastat jalas ja juba natuke kulunud, tagumiku pealt veidi lõhki ka tõmmatud, aga parandus peaks pidama. Aga ma olen ka need talveriided ostnud selle arvestusega, et võiks teisele lapsele ka jääda, sellist unisex värvi (ja meil on palju noori sõpru, kellele nooremast lapsest ülejäävaid asju pakkuda). Ja üldse. No ei ole öko trööbata kalleid naftaprodukte sellisel viisil, kui ometi on kelgud ka olemas.

Teisalt muidugi on vahelduseks jäärajalt lasta huvitavam kui kelguga, mida ju küllalt proovitud. Üks meie laste lasteaia ema kunagi just kiitis seda küllusesuhtumist, mis selles lasteaias valitseb: et lastel lubatakse mulla peal kelkusid vedada. Ikkagi huvitav tunnetada, mismoodi lippab. Mulle see mulla peal kelguvedamine nii väga ei meeldi (aga pole sõna võtnud). Küllusesuhtumine meeldib, aga loodusehoidja minus kääksatab endamisi (tolle emaga ma vaidlema ei hakanud, sest tema seisukoht on mulle ka sümpaatne: küllusesuhtumine on midagi, mida eesti talupojakultuuris vähevõitu ja kui me oma mõtetega oma elu rajame, siis... nojah, mina ka ei tea).

Niisiis see loodusehoidja minus arvab, et võiks asju hoida (ja ammugi loodust, sest mulla peal kelgu vedamine, eriti, kui laps peal, teeb rohulibledele haiget, minu meelest). Eks see ole selline talupoeglik mõtteviis, et hoitagu asju. Mis on mulle paljus sümpaatne, hoida, väärtustada ka materiaalset kultuuri, isegi kui see on plastmassist saritoode. Sest kõik on pärit loodusest. Vähem kulutada tähendab minu jaoks väiksemat jalajälge ja see on sedasorti armastuseavaldus nende hüvede eest, mida me paratamatult iga päev kasutame. Õhu, vee ja toiduta, aga ka riide ja majata ju kuidagi ei saaks. Ja saamahimuline ja kohati lihtsalt rumal inimkond ju aina laieneb. No et vähemalt mina püüan endas selle koha terve ja tasakaalus hoida.

Samas on lastele loomuomane äärmiselt pillav eluviis. Sest nemad tulevad meile kustki piiritu külluse maalt ja alles õpivad, et ka vesi ja toit on väärtused ja Maal tuleb need meie jaoks valmis teha. Kui keegi õpetab. Et on piirid, millest üle võib, aga pole mõistlik minna. Siis me kasvame suureks ja vaatame, et igal pool tulevad piirid vastu. Need, mis me oleme kasvatusega omandanud. Mõned vajalikud ja teised piiravad. Võta siis või jäta.

Et no mis ja kuidas.

Kogu see lapsekasvatus on üks tasakaalukunst. Sedasorti enesearenduskursus.

TJT