Süütundest ja kadedusest

Paar päeva tagasi kirjutas Tiina Laanem artikli soorollidest: kuidas naised hoiavad naisi vanades rollides kinni. See oli hea lugemine ja ma olen autoriga paljus nõus. Jah, mõni asi sealt puudutas mind ka.
Miskipärast me, naised, peame end nii palju välja vabandama. Igaüks ise viisil ja kohas, aga siiski. Kes teeb karjääri, peab vabandama laste puudumist või seda, et tema lapsi hoiab sel ajal keegi teine. Mina vabandan ka siin blogis alailma, et teate, ma tõesti ei taha praegu muud teha. Palun väga vabandust, aga las karjääri teha teised. Kuigi mu lapsed on juba üsna suured ja iseseisvad, ma ikka tahaksin nendega koos olla. Tõesti, väga vabandan!
Meis, naistes, elab lõputu süütunne selle eest, mida me teeme või tegemata jätame. Isegi minusugustes, n-ö väikestes naistes, kel pole suuri ambitsioone. Tõelistel tegijatel on selle võrra palju raskem veel, et nende missioon ühiskonnas nõuab väga suurt pühendumist ja väga suuri ohvreid kodustes asjades (nt kui lugeda Käbi Lareteid... mina olen sageli nautinud just naiskirjutajaid ja nt Ingmar Bergmani pole kättegi võtnud). Ühiskonnas on tugevaid hoiakuid ja naistel on mingi sisemine soov või vajadus nende hoiakute järgi elada.
Meestel paistab (naise positsioonilt vaadates) palju kergem olevat. Mehed muidugi jälle väidavad, et just neil on raskem. Sest nad ei saavat isegi vabandada oma valikuid, kuivõrd see vabandamine tundub mingisuguse nõrkuseavaldusena ja olgu muuga, kuidas on, nõrgaks ei saa mees end kuidagi tunnistada.
Mind pani imestama, kui autor kirjutab, et naised küsivad väikeste laste ema teatris nähes laste järele selleks, et talle meelde tuletada, et ta peaks olema laste juures. Mina küsin sedasorti asju selle pärast, et mulle meeldib neil teemadel rääkida ja mind huvitab siiralt, kuidas inimesed oma asju korraldavad. Ei, ma ei küsi kadedusest. Pigem soovin teada, mis sorti abi kellelgi vaja on. Ja kas mul sedasorti abi äkki üle ei ole. Vahel juhtub, et ongi. Mul on mingi hoolitsemise vajadus - mitte küll nii suur nagu näiteks meditsiiniõdedel, aga mulle pakub inimeste eest hoolitsemine rahuldust - aga mitte määral, mida eeldatakse näiteks meditsiniõdedelt. Hoolitsemine on üks viis tunda kuuluvust: me oleme koos ja hoolime. Ja eks ma saan teistelt inimestelt jälle hoolimist ja hoolitsust vastu ka. Üksi ei tule inimene omadega toime, või kui, siis minu meelest kehvasti.

Ja mind kurvastas lugeda Tiina Laanemi arvamust, et naised eelistavat ise mehi tähtsamatel ametipostidel näha. Vähemalt kirjanduses meeldib mulle naisautoreid lugeda. "Väikesi vanamehi" olen kunagi lugenud ja pean seda mõnusaks ajaviiteromaaniks. Ja võtsin selle raamatu kätte paljus just sellepärast, et see on naisautori kirjutatud auhinnatöö (mida omal ajal küll promoti stiilis, et "nii hea, et ei saagi aru, et naise kirjutatud"... mis oli tõesti piinlik ja aitab mõista naiskirjaniku solvumisi ja ängistusi).
Ja veel mind kurvastas Tiina Laanemi artiklis, et keegi naissaatejuht on temalt raadioeetris küsinud, kas ta on kuri ema, et paneb ukse kinni, kui tahab romaani kirjutada. Mina istun ka vahel laste kõrvalt arvutisse, kuigi üldiselt ma püüan nende kõrvalt ja nendega koos pigem kodutöid teha.
Muide, neid blogipostitusi tehes on meie poeg kodus ja mängib teises toas klotsidega. Kergema meilinduse ja blogindusega saab tema kõrvalt tegelda, kui me oleme juba paar tundi koos kodutöödega tegelnud. (Kuigi kvaliteet ei saa päris see, mis üksi tehes oleks.) Ja vahel mängivad lapsed koos tükk aega rahumeelselt ega sega mind üldse. Sisukamaid asju teen aga ainult laste uneajal või siis, kui nad on teiste hoida. Nende sisukamate tööde hea külg on selles, et neid ei jaksa korraga palju teha. Tiina Laanem ütles, et kirjutab romaani u kolm tundi päevas. Mina olen ka vaadanud, et üle nelja tunni päevas ei jaksa vaimset tööd kvaliteetselt teha, aga hea tunde saab sellestki, kui paar tundi täie keskendumisega teha. Ja-jah. Nüüd ma vabandan jälle, et ma natuke koduväliseid toimetusi ikka teen, olgu või oma kodus arvutis. Ikka nii väga hädasti on vaja kogu aeg mingite ühiskondlike arvamustega flirtida. Naiste asi.

[Selle loo kirjutamise ajal täitis poeg A4 kahelt poolt oma salakeelsete kirjutiste ja mõnede joonistustega kassidest, puudest, õuntest ja muust.]

Hiljem lisatud. Mul on veel palju süütundeid. Muu hulgas piiravad need elu nautimist. Aga kadedust kardan ma ikka päris tõeliselt. Ma kaalun sageli, kui headest asjadest ma söandan siin blogis kirjutada, sest mis siis küll saab, kui keegi äkki hakkab mind kadestama. Ma olen ise ka kadeduse all kannatanud, seepärast kujutan päris hästi ette, mida see kaasa võib tuua. Kadestamine on ohtlik, sest kade inimene võib mulle midagi halba teha ja see oleks ju hirmus. Päris halbadest asjadest ma ei julge ju nagunii kirjutada, sest sealtkaudu ma olen veel eriti õrn ja haavatav.
TJT