Liikumisest

Kirjutan eelmise kirjatüki kommentaarist inspireeritult, mida meie oleme oma laste liikumise arengu soodustamiseks teinud. Alustades tagantpoolt, siis meie teises klassis käiv tütar hüppab kaugust üle kolme meetri. Mina olin ka omal ajal heade lennuomadustega, aga üle kolme meetri hüppasin kolmanda klassi lõpus. Jookseb ta ka hästi kiiresti ja on üsna vastupidav. Kuidas see on juhtunud lapsega, kes ei taha mingit sundi (ja vanemad on tal kah samasugused - ei poolda sundimist)?
Meie tütar oli juba minu kõhus väga aktiivne. Lausa tülikas oli sellega alailma, eriti võrreldes pojaga, kes liigutas end täpselt nii vähe, et ma võiksin veenduda, et tal on jätkuvalt kõik hästi. Nii ka esimestel elukuudel oli tütar väga aktiivne, läksin tema ühekuuseks saades ka titade võimlemisringi - peamiselt soovist õppida massaaživõtteid, mis aitaks gaasivalude korral. Vahelduva eduga me käisime seal võimlemisringis üle kahe aasta. Vahepeal paar kuud ei käinud ja siis jälle käisime. Kuigi me tütar üldiselt keeldus seal kaasa tegemast.
Titade akrobaatikaraamatut (Vello Vaheri "Võimlemine väikelapsega") uurisin ka ja tegin üht-teist järele. Kuna see laps nagunii nõudis pidevat tegelemist, sai temaga üsna iga päev võimeldud. Kahe ja poole aastaselt hakkasime ka basseinis käima, algul mõne korra juhendajaga koos (paarikuise lapsega ka proovisime, aga siis ei sobinud meie tundlikule tütrele see lärmine keskkond). Edaspidi ise.
Meie poeg oli algul nagu noor buda. Lebas, õnnis naeratus näol nii ehk naa ja liikumine teda suuremat ei huvitanud. Arst vaatas, et laisavõitu laps ja saatis massaaži. Tegelikult saatis arst mingite valede toonuste pärast ka tütre massaaži ja ujuma, aga laps ise keeldus sellest. Ta lihtsalt ei talunud võõra inimese puudutusi. Õppisin siis poja kõrvalt ise ka natuke masseerimist ("Beebimassaaž") ja võimlesime ka, aga oluliselt vähem kui tütrega, sest laps ise ei olnud nii huviline. Ja kuhugi tundi ei jõudnud me ammugi. Selleks polnud lihtsalt kummalgi tahtmist.
Ronima hakkasid mõlemad enne kui kõndima ja mina pole neid selles peagu kunagi takistanud. Kummuti sahtlite ronimiseks kasutamise keelasin ära, pärast seda, kui oleks võinud juhtuda suurem õnnetus (pääsesime ehmatuse ja maiste kuludega, kui kummut ümber kukkus). Aga muidu olen seisnud kõrval ja juhendanud, kuidas seda turvaliselt teha. Minu meelest on ronimine suurepärane võimalus harjutada tasakaalu ja oma keha tundma õppida.
Ronimise ja akrobaatika juures on väga oluline, et turvav täiskasvanu oleks toetav, rahulik ja keskendunud, hirmunud ema võib kaasa aidata õnnetuse tekkele.

Talviti oleme püüdnud lastele jooksuvõimalusi leida. Näiteks käinud kogu perega spordihallis (vanemad kordamööda jooksevad ringi peal ja laps saab ka oma isu täis joosta ja lisaks liivakastis mängida). Tühjas raamatukogus või näitusesaalis nad muidugi tahaks ka joosta, aga sellega peab piiri pidama.
Muidugi on lapsed ka lihtsalt looduses kaasas olnud. Vanemale meeldib kohe väga. Kividel ja puu otsas ronimine on ikka ülevalpool igasugust arvestust. Isa on tütrega kaugushüpet ka harjutanud. Kõik, mida saab isaga koos teha, on ka ülevalpool muud arvestust. Neil on vahel igasugu naljakaid ja kasulikke mänge ka.
Batuut on meil ka, see on tasakaalu ja koordinatsiooni arenguks eriti hea. Üks ameerika batuudiguru väidab, et iga päev kuluks igale inimesele natuke hüppamist ära, see olla hea ka kõiksugu haiguste raviks, sest hüppamise ajal peavad kõik keharakud tööd tegema ja end igal sekundi murdosal uuesti paigutama. Sedasorti virgutus kulub ikka ära. Hüppamise kasulikkust teavad kõik lapsed, kes batuudi puudusel hüppavad oma vanemate voodis (meie voodis tohtisid nad väiksest peast hüpata, pärast sai batuut ostetud).
Väidetavalt peaks laps õppima keerulisemad liigutused nagu jalgrattasõit ja uisutamine-suusatamine selgeks enne kooli. Nii ma vähemalt olen püüdnud neile võimalusi pakkuda. Ma olen selleks targemate käest nõu ja juhatust ka saanud - ikka ja igal alal on inimesi, kes minust praegu paremini teavad. Ja enamasti jagatakse oma teadmisi ikka rõõmuga.

Nii et midagi keerulist ja väga peeneid teadmisi nõudvaid asju me polegi teinud. Aga neid väga lihtsaid ja tavalisi asju oleme püüdnud teha pidevalt, sedamööda, mis parasjagu endale ja lapsele rohkem huvi pakub. Kui täiskasvanul peaks olema paar trenni nädalas, siis lapsel seda enam. Me oleme muide ka öelnud oma väikestele lastele, et nüüd pole parata, aga emme/issi tahab väga trenni minna ja sul tuleb sellega leppida. Vanemate enda suhtumine on ka kindlasti üks mõjutajaid.
Praegu on meie tütar huvitatud põhiliselt tubastest väheliikuvatest tegevustest ja poeg pingutab kõigest väest, et õele ja teistele suurematele lastele igas asjas järele jõuda. Sööb hea meelega putru, sest see teeb ju tugevaks. Temal jälle on sellist spordimehe vaimu. Kahtlemata on ta paljude väikeste poiste kombel ka maadleja. Ja kodus vahel tantsitakse muusika saatel. Balletimuusika on selleks kohe eriti kutsuv.
Muidugi mõned lapsed ongi liikuvamad ja oma osa võib olla ka geneetilistel eeldustel, aga kasvatuse ja oma suhtumisega saavad kõik vanemad oma lastele midagi pakkuda. Ja ma arvan jätkuvalt, et rõõm võiks olla peamine liikumapanev jõud.
TJT